ELU
1. Etümoloogia
Sõna elu on eesti keeles otseselt seotud verbiga elama. Keeletunnetuslikult viitab see mitte lihtsalt olemas olemisele, vaid kestvale olemise viisile, milles miski püsib, liigub, muutub, kogeb ja kannab end ajas edasi.
Selles sõnas on koos nii püsimine kui muutumine.
Elu ei tähenda ainult seda, et miski on olemas, vaid seda, et see toimib, suhestub, kasvab, reageerib ja läbib erinevaid seisundeid.
Oluline nüanss:
Elu ei tähenda ainult bioloogilist funktsioneerimist.
Keeletunnetuslikult kannab ta ka kogemuse, suhte, sisemise liikumise ja tähenduse mõõdet.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
2. Semantika
Tänapäevases kasutuses tähendab elu tavaliselt:
olemasolu kestmist,
elusolemise protsessi,
inimese või olendi kogetud teekonda,
kõike seda, mis sünnib, muutub, reageerib ja avaldub.
Elu võib tähendada:
bioloogilist elu,
isiklikku elukäiku,
sisemist hingelist liikumist,
ühiskondlikku või kollektiivset eluruumi,
isegi millegi elavust, näiteks mõtte, kultuuri või suhte elusust.
Oluline semantiline eristus:
Elu ≠ ainult ellujäämine
Ellujäämine on elu üks minimaalne vorm, kuid mitte kogu elu sisu.
Elu ≠ ainult tegevuste jada
Palju tegemist ei tähenda veel tingimata elusust.
Elu ≠ ainult bioloogia
Elu sõna kannab ka kogemuse, suhte ja sisemise tähenduse mõõdet.
Seega võib öelda, et elu on kandev protsess, milles olemasolu ei seisa paigal, vaid liigub, kogeb ja loob uusi seisundeid.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
3. Semiootika
Sümbolina tähistab elu:
hingamist,
voolamist,
idanemist,
valgust,
teekonda,
rütmi,
sündi ja taastumist.
Elu võib märgiliselt avalduda näiteks:
seemnena, mis murdub mullast läbi,
jõena, mis liigub edasi ka siis, kui tee muutub,
leegina, mis vajab hoidmist,
puuna, mis kasvab aeglaselt, kuid kindlalt,
hingetõmbena, mis seob sisemise ja välise maailma.
Need märgid viitavad sellele, et elu ei ole staatiline asi, vaid dünaamiline kandvus.
Ta ei ole ainult vorm, vaid vormis toimuv liikumine.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
4. Analüütiline struktuur
A-tase (vorm / kandja)
A tasandil avaldub elu materiaalses kandjas.
Näiteks:
organismi kasvus ja ainevahetuses,
hingamises ja liikumises,
närvisüsteemi, südame, rakkude ja mikrobioomi toimimises,
aga ka inimese nähtavates tegudes, suhetes ja elukorralduses.
Siin saab elu nähtava kuju.
Ta on keha, keskkonna, tegevuse ja reaktsioonide tasandil käegakatsutav.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
B-tase (tähendusvõrgustik)
B tasandil loetakse elu tähendusena.
Siin tekivad küsimused:
mis on elus oluline,
kuidas ma oma elu mõistan,
kas ma lihtsalt kestan või päriselt elan,
mis teeb elu elamisväärseks,
kus on minu jaoks elavus, suund ja kandvus.
B tasandil ei ole elu ainult fakt, vaid kogemuslikult loetud reaalsus.
Inimene ei ela üksnes bioloogiliselt, vaid elab ka selle järgi, kuidas ta oma elu mõtestab.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
C-tase (invariantne tööloogika)
C tasandil ei ole elu kui isiklikku lugu ega emotsionaalset nimetust.
Seal on ainult:
võimalikkus, et tekivad kandjad ja protsessid,
diferentseerumine,
sidususe ja lagunemise pinge,
ning süsteemide võime püsida teatud koherentsuse piires.
Selles mõttes võib elu vaadata kui üht võimalikku avaldumisrežiimi, kus kandja ei ole lihtsalt olemas, vaid on võimeline hoidma ja uuendama oma toimimist piisava sidususega.
C võimaldab, A kannab, B loeb ja suunab.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
5. Elu mehhanism
Elu muutub nähtavaks siis, kui:
on olemas kandja, mis suudab hoida teatud sidusust,
kandja on suhtes keskkonnaga ja vahetab sellega pidevalt mõju,
toimuvad reageerimine, kohanemine, taastumine ja muutumine,
tekib rütm, milles süsteem ei lagune kohe laiali, vaid suudab jätkata,
kõrgematel tasanditel lisandub kogemus, mälu, tähendus ja suunaotsing.
Seega ei ole elu ainult üks seisund, vaid pidev hoidmise ja muutumise vaheline tasakaal.
Kui sidusus kaob täielikult, laguneb kandja.
Kui muutumine kaob täielikult, jäigastub süsteem.
Elu püsib seal, kus kandvus ja muutumine suudavad koos toimida.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
6. Eluline näide (jutustav vorm)
Varakevadel läks üks vana mees igal hommikul oma aeda vaatama. Talv oli olnud pikk ja maa näis veel esmapilgul külm ning vaikne. Peenrad olid pruunid, õhk jahe ja puud paljad. Mööduja oleks võinud öelda, et seal ei toimu midagi. Aga mees kummardus alati ühe ja sama koha juurde vana sõstrapõõsa lähedal ning vaatas tähelepanelikult mulda.
Ühel hommikul märkas ta väikest rohelist murret, vaevu nähtavat võrset, mis oli end läbi tumeda maa üles pressinud. Ta jäi seisma ja naeratas. Mitte sellepärast, et see taim oleks olnud suur või uhke, vaid sellepärast, et selles tillukeses liikumises oli midagi palju suuremat. Kogu talve vaikuse alt oli elu taas hakanud endast märku andma.
Hiljem samal päeval tuli lapselaps külla ja vanaisa kutsus ta aeda. Ta ei näidanud talle kõige kõrgemat puud ega suurimat kasvuhoonet. Ta osutas just sellele väikesele rohelisele idule ja ütles: „Vaata, siin on elu.” Laps vaatas algul veidi segaduses, sest tema jaoks oli see vaid väike taim. Aga vanaisa vaatas seda kui märki millestki suuremast — sellest, et elu ei anna endast alati märku mürinal. Mõnikord tuleb ta tagasi tasa, peaaegu nähtamatult, kuid just selles tasa tulekus on tema tõeline vägi.
Sellistes hetkedes saab näha, et elu ei ole ainult see, mis on suur, vali või silmatorkav. Elu on ka see, mis murrab ennast vaikselt läbi pimeduse, hoiab suunda ja ilmub jälle nähtavale isegi pärast pikka vaikust.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
7. Sügavam lugemisvõimalus
Psühholoogilises mõttes:
Elu ei tähenda inimese jaoks ainult olemas olemist, vaid elavuse kogemist. Inimene võib olla väsinud, tuim või killustunud, ja just siis küsib ta tihti mitte ainult „kas ma elan?”, vaid „kas minus on veel elu?”
Kasvatuslikus mõttes:
Elu vajab hoidvaid tingimusi. Nii nagu taim vajab mulda, valgust ja vett, vajab inimene turvatunnet, tähendust ja ruumi, kus tema potentsiaal saab avaneda.
Sotsiaalses vaates:
Kogukonna elu ei koosne ainult inimeste arvust või tegevuste hulgast. Kollektiivne elu sõltub ka sellest, kas suhted, usaldus ja tähendusvõrgustik on elus või on need muutunud tühjaks vormiks.
Filosoofilises vaates:
Elu on üks kõige sügavamaid sõnu, sest ta seob korraga olemise, muutumise, kogemise ja lõplikkuse. Elu ei ole lihtsalt asi maailmas, vaid viis, kuidas maailm ise tuleb kogetavalt esile.
FF-vaates:
Elu võib lugeda kui kandvat protsessi, milles A tasandi süsteemid püsivad piisava koherentsusega, et B tasandil saaks tekkida kogemus, tähendus ja suunamine. Seal, kus elu ainult säilib, on tema üks mõõde; seal, kus ta suudab õppida, mõista ja teadlikult suunda muuta, avaneb tema järgmine mõõde.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
8. Funktsionaalne kokkuvõte
Elu ei ole:
ainult bioloogiline fakt,
ainult ellujäämine,
ainult tegevuste jada,
ainult kestmine.
Elu on:
kandev olemisprotsess,
sidususe ja muutumise tasakaal,
võime püsida, reageerida, taastuda ja areneda,
kogemuslik ja tähenduslik teekond,
elavus, mis avaldub kandjas ja suhetes.
Kõige lihtsamalt öeldes:
elu on see, mis mitte ainult ei ole olemas, vaid püüab püsida, avalduda, kasvada ja edasi kanda.