JULGUS

Etümoloogiliselt tuleneb sõna „julge“ tüvest, mis vanades läänemeresoome keeltes tähendas algselt „häbematu, jultunud“, kuid mille tähendus nihkus ajas „kartmatuse ja vapruse“ suunas. Nii peegeldab julgus oma olemuses liikumist vana korra eitamisest uue harmoonia suunas.

Funktsionaalfilosoofia järgi on julgus südame hääl – loomingu energia, mis ei lepi kordamisega, sest loodus ei korda kunagi end: iga lill, iga inimene, iga hetk on kordumatu. Julgus on võitlus hirmu ja vana mustri kordamise vastu, mõistuse sunnitud turvatsooni vastu. See sunnib peaaju avarduma, maoaju kohanduma ja südame kutse kaudu sünnitab ta uue tasakaalu.

Julgus on seega mitte lihtsalt vaprus, vaid loomise enda seadus meis – liikumine kordumise vangist välja, et sündida uude harmooniasse.