VALGUS

Etümoloogia

Sõna valgus tuleneb tegusõnast valguma – ‘avanema, laiali minema, voolama’.
See väljendab olemise avanemist ja nähtavaks saamist.
Sama juur esineb ka ladina lux, inglise light, kreeka leukós – kõik tulenevad indoeuroopa tüvest leuk-, mis tähendab särama, ilmuma, paljastuma.
Valgus on seega teadvuse avanemine ise – hetk, mil olemine tuleb nähtavale.

Funktsionaalfilosoofiline olemus

Valgus on hinge energia, teadvuse vool, mis liigub südame(aju), mõistuse (aju) ja mikrobioomi (seedesüsteem kui kolmas aju) vahel.
Ta teeb nähtavaks selle, mis oli varjatud – nii maailmas kui inimeses endas.
Seal, kus valgus aeglustub, sünnib vari – ja vari on mateeria, valguse tihendatud seisund.

Kõik, mida inimene kogeb, on valguse ja varju vastasmäng.
Valgus on loov printsiip, vari aga peegeldus, mille kaudu elu õpib iseennast mõistma.
Mateeria on valguse vari, mille kaudu hing kogeb omaenese sügavust, kuni hakkab mõistma, et valgus ja vari on üks ja sama liikumine – teadvuse sisse- ja väljahingamine.

Platoni koopamüüt

Platoni koopamüüt räägib inimestest, kes näevad vaid varjusid koopaseinal ja peavad neid tegelikkuseks.
Funktsionaalfilosoofia selgitab:

• Koobas on inimese arendav keskkond – mateeria, mille kaudu hing kogeb oma peegeldusi.

• Varjud on mõtted ja emotsioonid – valguse kajad teadvuses, mis juhib meie keha eluõpetust.

• Valgus on hing, sinu eluülessanne – südametunnistus, mis valgustab maailma seestpoolt nii, et sinu vari on alati sinu sisu väljendus.

Kui inimene näeb ainult varjusid, elab ta tagajärgede maailmas.
Kui ta pöördub valguse poole, s.t oma hinge keskmesse, hakkab ta nägema põhjuseid – ta mõistab, et valgus ei paista väljast, vaid tema enda seest.
Sel hetkel hakkab kogu sinu olemus liikuma valguse rütmis – mõtted ja emotsioonid lähevad hingega kooskõlla, ning inimene siseneb tõelise loomise tasandile.

Tuumsõnum

Valgus ei ole ainult nähtus, vaid loomise teadlikkus ise – südametunnistuse ja elu harmooniline liikumine, mis teeb nähtavaks nii sisemise kui välimise tõe.
Ta ei loo midagi uut, vaid avab selle, mis juba on olnud.
Ja iga kord, kui inimene valgust näeb, vaatab valgus tagasi temasse.

Seega näiteks hirm tekkib mitte valgusest, vaid varjudest meie piiratud maailmavaate ehk koopa seinal.