MÕTE

Etümoloogia

Sõna „mõte“ pärineb vanaeesti tüvest mõt- („mõtlema“), mille juured ulatuvad balti ja soome-ugri ühiskihti ning seonduvad indoeuroopa tüvega med- – „mõtisklema, mõõtma, kaaluma, korrastama“.

Sama tüvi leidub ka sõnades:

• ladina meditari – mõtisklema, keskenduma

• sanskriti manas – meel, teadvus

• kreeka metron – mõõt, piir, kord

Seega tähendab „mõte“ oma algses tähenduses „tasakaalu otsimist läbi mõõtmise“,
ehk teadvuse toimingut, millega luuakse korra tunne kaose keskele.

Funktsionaalfilosoofiline tähendus

Funktsionaalfilosoofia järgi on mõte mitte ainult vaimne protsess, vaid loomise kvantne sündmus.
See sünnib aine tuumatasandil, kus kvarkide ja gluuonide pinge tekitab informatsioonilise resonantsi – impulsi, mis loob uue korra.

Mõte on universumi sisemine hingetõmme – valgus, mis sünnib tuumast ja otsib väljapääsu nähtavasse maailma.

Mõte ei ole seega reaktsioon, vaid algatus.
Ta on sisuline liikumine, mis kannab Looja kavatsust ja annab ainesele suuna.
Kui emotsioon väljendab juba toimunud sündmust, siis mõte sünnitab sündmuse – ta on tuleviku algimpulss.

Seos inimese kolme ajuga

Kui need kolm toimivad kooskõlas, muutub mõte reaalseks loomisaktiks.
Kui nende vahel on tasakaalutus, jääb mõte pelgalt kujutluseks ega avaldu maailmas.

Süvatsitaat

Mõte on mõõduvõtt kaosest.
See, mis sünnib südame kavatsusest ja vormub pea valguses,
muutub elavaks alles siis, kui mikrobioom annab talle keha.