LAIP

Etümoloogia:
Sõna laip pärineb samast indoeuroopa tüvest nagu eesti leibgi (leip, laib, laibas), mis tähendas algselt keha, mateeria, vormi. Kuigi häälikuliselt sarnane leivaga, on tähendus muutunud: laip tähendab keha, mille eluline seisund on teisendunud.

Funktsionaalfilosoofiline tähendus:
Laip ei ole funktsioonita – kõik aine ja energia, mis seda keha moodustab, jätkab oma rolli looduses.
Keha funktsioon muutub: hingeline aktiivsus vaibub, aine ja energia liikumine võtab uue vormi.
Laip on mateeria ja informatsiooni transformeerunud seisund, mis annab toitaineid, rikastab mulda ja osaleb looduse ringluses – elu ei kao, vaid liigub ja muutub.

Mütoloogiline ja religioosne mõõde:
Müütides ja religioonides on laip sageli ringluse ja transformatsiooni sümbol.
Surnukeha ei tähenda lõppu, vaid osalemist looduse suuremas ahelas.
Rahvapärimuses oli laip austuse objekt, sest sellest algas uus elu: keha toit, viljakus, seemned, taimede kasv – kõik on hingestatud mateeria jätkumine.

Sügavõtteline tähendus:
Laip õpetab, et elu ja surm on funktsionaalse protsessi kaks seisundit.

• Leib – elav, kasvav, toitev ja ühendav (naisprintsiip).

• Laip – transformeerunud aine, mis jätkab rolli looduses, võimaldades uuel elul sündida (meesprintsiipi, vaimu täiendav aspekt).

See peegeldab looduse ja teadvuse ringlust, kus midagi ei kao, vaid muutub – kõik on osa elust ja selle voolust.

Kokkuvõte:

Laip on keha või mateeria seisund, millest hingeline elu on lahkunud, kuid mis jätkab oma vaimset funktsiooni looduses.
See on transformeerunud aine ja energia, mis annab alust uuele elule.
Laip ja leib on elu ja surma kaks seisundit, mis koos näitavad hingestatud ja vaimsustatud mateeria voolavat ringlust.