LEIB

Etümoloogia:
Sõna leib pärineb vanadest balti ja germaani tüvedest (leip, laib, laibas), mis tähendasid kerkivat, elavat tainast. Tüve algne tähendus on olnud seotud elujõu ja hingamisega – aine, mis hakkab elama, kui sinna satub soojus ja pärm.

Funktsionaalfilosoofiline tähendus:
Leib on elava mateeria vorm, mis kehastab Looja naiselikku printsiipi – toitvat, ühendavat ja tasakaalustavat jõudu.
Ta sünnib koostööst maa, vee, õhu ja tule vahel, ning seob need elemendid ühte hingavasse vormi, mis toidab elu edasi.
Kui meesprintsiip loob mõtte (idee), siis naiselik printsiip, mille kehastus on leib, annab mõttele keha ja toidab seda reaalsuses.

Leib ei ole seega ainult toiduaine, vaid eluringi nähtav ilming, kus toore potentsiaali (seeme) teekond viib küpse jagamiseni (leib).
See protsess väljendab funktsionaalset seadust, mille järgi elu sünnib alati koostööst, mitte vastandusest.

Mütoloogiline ja religioosne mõõde:
Kõigis kultuurides on leib olnud elu ja jumaliku kohalolu sümbol.
Kristlikus traditsioonis on ta Kristuse ihu; rahvapärimuses püha kodune olend; mütoloogias aga nelja alge ühendaja – maa, vee, õhu ja tule kooskõla.
Leib ei ole loodud vallutamiseks, vaid õnnistamiseks; tema olemus on jagamises, mitte omamises.

Süga tähendus:
Leib tähistab elu iseenda teadvustamist – mateeria, mis on saanud hingestatud.
Tema kerkiv vorm on metafoor sisemisest soojusest, mille abil muutub toores potentsiaal küpseks reaalsuseks.
Leib on tasakaalu ja tänulikkuse aine, mis ühendab inimese oma planeedi ja teadvuse algse allikaga.

Kokkuvõte:

Leib on elav mateeria, mis ühendab loodu ja Looja.
Ta on hinge soojus, mis muudab seemne jagatavaks eluks.
Leib kehastab naiselikku printsiipi – ta toidab, ühendab ja hoiab maailma koos.
Seal, kus on austus leiva vastu, on austus elu vastu.