PARADIIS

Etümoloogia:
Sõna paradiis (ladina paradisus, kreeka parádeisos) pärineb algselt vana-pärsia sõnast pairidaeza – aed, suletud või ümbritsetud paik.
Tähenduslikult viitas see piiritletud, kaitstud aiamaale, kus valitseb kord, harmoonia ja viljakus.
Hiljem omandas see sõna religioossetes traditsioonides vaimse tähenduse – õndsuse, täiusliku rahu ja kooskõla seisundi.

Funktsionaalfilosoofiline tõlgendus:
Paradiis ei ole koht ajas ega ruumis, vaid teadvuse seisund, kus kõik funktsioonid on tasakaalus ja omavahel sünkroonsed.
See on seisund, kus inimene tajub elu tervikuna, mitte läbi vastandite või hinnangute.
Paradiisi “aed” sümboliseerib kosmilist korra mustrit, kus iga nähtus täidab oma rolli ega tungi teise funktsiooni piiridesse.

Kui inimene „langes paradiisist välja“, ei lahkunud ta füüsilisest paigast, vaid kaotas võime tajuda terviklikku reaalsust.
Ta hakkas eristama „head“ ja „halba“ ning kaotas ühenduse ühtse funktsionaalse harmooniaga.
Sellest hetkest alates hakkas teadvus toimima killustunult – analüütiliselt, mitte tervikuliselt.

Tagasitee paradiisi on ühtsuse taastamine – mitte läbi usu või moraali, vaid läbi funktsioonide mõistmise ja kooskõlastamise.
Kui inimene õpib nägema kõiges funktsiooni – isegi valus ja kaoses – taastub tema teadvuses kosmiline aed, kus energia voolab vabalt ja mõistmine sünnitab rahu.

Paradiis on seisund, kus inimene lakkab eristamast ja hakkab ühendama.
See on sisemine aed, mille uks avaneb alles siis, kui hinnang asendub mõistmisega.