FUNKTSIOON

1. Etümoloogia

Sõna funktsioon pärineb ladinakeelsest sõnast functio, mis tähendab täitmist, toimimist, sooritamist või ülesande kandmist. Selle tüvi viitab tegevusele, mille kaudu miski täidab oma osa tervikus. Hiljem hakkas see sõna tähistama seda, kuidas mingi osa või element süsteemis toimib ja millist rolli ta selle püsimises, muutumises või arenemises kannab.

Eesti keeles kasutatakse sõna funktsioon enamasti tähenduses:
toimimisviis,
ülesande täitmine,
osa süsteemis,
mõju või töö, mida miski teeb.

Kuid sügavamal tasandil ei tähenda funktsioon ainult „ülesannet“. Funktsioon tähendab ennekõike viisi, kuidas miski osaleb terviku liikumises ja tagasisides.

——————————————————————————–

2. Semantika (tähendusväli)

Tänapäevases keeles tähendab funktsioon tavaliselt seda, mida mingi asi teeb või milleks ta süsteemis vajalik on. Näiteks südame funktsioon on pumbata verd, juure funktsioon on kinnitada puud ja võtta pinnasest aineid, õpetaja funktsioon on vahendada õppimist.

Aga siin tuleb teha väga oluline eristus.

Funktsioon ei ole sama mis eesmärk.
Funktsioon ei ole sama mis otstarve.
Funktsioon ei ole sama mis tähendus.

Funktsioon võib olemas olla ka siis, kui keegi seda ei mõista.
Funktsioon võib toimida ka ilma teadliku kavatsuseta.
Funktsioon ei küsi, kas miski „tahab“ midagi teha.
Ta näitab, kuidas miski juba osaleb süsteemi töös.

Seetõttu on funktsioon väga põhiline sõna kogu süsteemse mõtlemise juures. Ta viib tähelepanu ära muljest ja sõnastusest ning suunab selle toimimisele.

——————————————————————————–

3. Semiootika (märgiline mõõde)

Sümbolina tähistab funktsioon seost, lüli, mehhanismi, liikumist või vahetust. Kui võimalikkuse märk on avatud uks ja potentsiaali märk on seeme, siis funktsiooni märk on juba liikuv mehhanism või töötav seos.

Funktsiooni võib sümboolselt näha:
hammasrattana,
sillana,
juurena,
südame löögina,
hingamisena,
käe liikumisena.

Kõik need märgid viitavad sellele, et funktsioon ei ole passiivne olemasolu, vaid aktiivne osalemine. Ta ei seisa lihtsalt kohal, vaid vahendab, ühendab, kannab, korrastab või muundab.

Samas sisaldab funktsioon ka peidetud hoiatusmärki: kui funktsioon katkeb, hakkab süsteem lagunema. Mõnikord jääb vorm alles, kuid funktsioon kaob. Sellest hetkest alates püsib süsteem ainult näiliselt.

——————————————————————————–

4. Analüütiline struktuur

A-tase (vorm / kandja)
A tasandil avaldub funktsioon konkreetses kandjas või mehhanismis. See on koht, kus funktsioon muutub nähtavaks materiaalses või käitumuslikus vormis.

Näiteks:
südame funktsioon on vere liigutamine,
närvisüsteemi funktsioon on signaalide vahendamine,
silla funktsioon on ühendada kaks kallast,
paus võib A-tasandil väljenduda tegevuse katkestusena.

A tasandil on funktsioon alati seotud reaalse toimega. Ta ei ole idee, vaid tööviis kandjas.

——————————————————————————–

B-tase (tähendusvõrgustik)
B tasandil loetakse ja nimetatakse funktsiooni. Siin tekib arusaamine, et „see osa teeb seda“ või „see nähtus osaleb süsteemis nii“.

B tasand annab funktsioonile:
nime,
seose teiste funktsioonidega,
tõlgenduse,
mõnikord ka teadliku suuna.

Siin tekib ka segaduse võimalus. Inimene võib ajada segi:
funktsiooni ja väärtushinnangu,
funktsiooni ja soovi,
funktsiooni ja otstarbe.

Näiteks inimene võib täita süsteemis mingit stabiliseerivat funktsiooni, kuid ise pidada seda tähtsusetuks. Või vastupidi: ta võib arvata, et tema funktsioon on juhtida, kuigi tegelikult ta hoopis lõhub süsteemi koherentsust.

——————————————————————————–

C-tase (invariantne tööloogika)
C tasandil ei ole funktsiooni kui sellist, sest C ei ole vorm, mehhanism ega protsess. C on invariantne diferentseerumise loogika, mis võimaldab, et funktsioonid saavad üldse tekkida ja eristuda.

Seega tuleb siin teha väga täpne eristus:
C ei oma funktsiooni
funktsioon kuulub diferentseerumise ruumi
funktsioon avaldub A-s ja loetakse B-s

See tähendab, et funktsioon ei ole absoluutne olemus, vaid osalusviis süsteemis, mis tekib seal, kus diferentseerumine on juba vormi võtnud.

——————————————————————————–

5. Funktsiooni mehhanism

Funktsioon sünnib siis, kui mingi osa osaleb terviku püsimises, liikumises, muutumises või tagasisides teatud kindlal viisil. See ei eelda, et keegi oleks selle ette planeerinud. Funktsioon võib kujuneda evolutsiooniliselt, struktuurselt või olukorrast tulenevalt.

Funktsioon võib olla:
stabiliseeriv,
vahendav,
ühendav,
eristav,
kaitsev,
korrigeeriv,
lõhkuv,
ümberkujundav.

Oluline on, et funktsioon ei ole alati positiivne. Ka haigusel võib süsteemis olla funktsioon. Ka konflikt võib täita paljastavat funktsiooni. Ka kriis võib osutuda korrigeerivaks mehhanismiks. Funktsioon ei küsi moraali, vaid näitab toimimisviisi.

Siin tulebki sinu FF-loogika tugevus esile:
funktsiooni tuleb lugeda, mitte lihtsalt hinnata.

Alles siis saab aru, kas see funktsioon:
toetab süsteemi koherentsust,
paljastab selle nõrkust,
või kiirendab lagunemist.

——————————————————————————–

6. Eluline näide (jutustav vorm)

Ühes organisatsioonis töötab inimene, kes ei ole ametlik juht, kuid kõik keerulised vestlused rahunevad siis, kui tema on ruumis. Keegi ei ole talle andnud sellist rolli. Tema ametinimetus on tavaline. Ometi juhtub ikka ja jälle, et kui tekib pinge, aitab just tema kohalolu inimestel üksteist uuesti kuulda.

Esialgu ei panda seda tähele. Tundub lihtsalt, et ta on rahulik inimene. Aga aja jooksul saab selgeks, et tema mõju ei ole juhuslik. Ta ei juhi otsuseid, ei suru oma mõtet peale, kuid tema kaudu taastub ühendus osade vahel, mis muidu läheksid vastasseisu. Siis võib öelda, et ta täidab selles süsteemis koherentsust taastavat funktsiooni.

Ta ise ei pruugi seda mõista. Teised ei pruugi seda alguses märgata. Kuid funktsioon on olemas enne selle nimetamist. Alles hiljem õpitakse seda lugema. Ja kui seda ei märgata, võib süsteem ühel päeval kaotada ühe oma kõige olulisema kandja, teadmata, miks pärast tema lahkumist kõik järsku raskemaks muutus.

See näide näitab hästi, et funktsioon ei võrdu ametikoha ega sõnalise rolliga. Funktsioon on sügavam: see on tegelik osalemisviis terviku töös.

——————————————————————————–

7. Sügavam lugemisvõimalus

Bioloogilises mõttes tähendab funktsioon seda, kuidas mingi elundi, koe või protsessi tegevus toetab organismi tervikut. Kui funktsioon katkeb, võib vorm veel mõnda aega alles olla, kuid elu hakkab nõrgenema.

Psühholoogilises mõttes võib funktsioon tähendada seda, kuidas mingi reaktsioon, tunne või kaitsemehhanism inimest teenib. Ka ärevusel võib olla hoiatusfunktsioon, isegi kui ta muutub hiljem koormavaks.

Sotsiaalses mõttes tähendab funktsioon, et inimene või institutsioon kannab mingit mõjuviisi, olenemata sellest, kuidas teda ametlikult nimetatakse. Mõnikord kannab süsteemi stabiilsust mitte see, kellel on kõrgeim tiitel, vaid see, kellel on õige funktsioon.

FF vaates on funktsioon viis, kuidas miski osaleb süsteemi diferentseerumises ja tagasisides. See ei eelda eesmärki ega kavatsust. Kui teadvus hakkab funktsiooni teadlikult mingi sihi poole suunama, liigume juba sõna otstarve juurde. Kui funktsioon asetatakse tähendusvõrgustikku, liigume sõna tähendus juurde.

——————————————————————————–

8. Funktsionaalne kokkuvõte

Funktsioon ei ole lihtsalt omadus, nimi ega amet. Ta ei ole ka valmis eesmärk ega moraalne hinnang. Funktsioon on tegelik osalemisviis süsteemi töös.

Sinu loogikas võiks selle võtta kokku nii:
C võimaldab diferentseerumist.
A kannab funktsiooni.
B loeb funktsiooni, nimetab selle ja võib anda sellele otstarbe.

Veel lühemalt:
Võimalikkus avab.
Potentsiaal kannab võimekust.
Funktsioon teostab osalemist.
Otstarve suunab teadlikult.
Tähendus seostab tervikuga.

Kõige lühem ESS-tuum sõnale funktsioon võiks olla:
Funktsioon ei ütle, kelleks miski peaks saama, vaid kuidas ta juba osaleb süsteemi elus.