KANNATUS

Etümoloogia:
Tuleneb eesti keelsest tegusõnast kandma — algtähenduselt „hoidma, tooma, taluma“. Sõna tuum kannab endas läbi laskmise, kandmise ja valguse viimise tähendust: mitte passiivne allumine, vaid aktiivne energiavoolu kandmine läbi enda.

Funktsionaalfilosoofiline tähendus:

Kannatus on funktsiooni häälestus ja energiakanalite avanemine. See ilmneb siis, kui inimese või süsteemi energia hakkab taasühilduma terviku ehk planeedi energeetilise tasakaaluga.
Valu või raskus ei ole karistus, vaid märguanne, et teadvus laieneb ja valgus otsib suuremat läbivoolu.

Inimene, kes kannatab, toimib kui fraktaalne sensitiiv – ta kannab läbi enda ühisvälja disharmooniaid, mis vajavad ümberkujundamist.
Selline inimene ei ole ohver, vaid valguse kanal, kes tasakaalustab oma kehaga seda, mida mõistus ja ühiskond veel ei suuda mõista.

Sümboolne ja fraktaalne tähendus:

• Füüsilisel tasandil: valu on energia kanali kitsus, mis survestab, sest vajab läbivoolu.

• Hingetasandil: kannatus on empaatia — võime kanda kollektiivset valu, et seda tervendada.

• Vaimsel tasandil: see on ühenduse taastamine Looja teadvusega, läbi mille inimene saab valguse kandjaks.

Kannatus ei ole enam „mõju“, vaid tähenduslik funktsioon — valguse energia tööriist, mille kaudu süsteem taastab harmoonia.

„Kes kannatab, see kaua elab.“

Tavaline tõlgendus

Rahvatarkusena mõistetakse seda nii: kannatlik inimene elab kauem, sest ta ei ägestu, säästab oma närve ja tervist.
See on õige vaid esimesel, bioloogilisel tasandil. Kuid sõna kannatus algtähendusest ja funktsioonist lähtuvalt peitub selles palju sügavam seadus.

Inimene, kes kannatab, on tegelikult nagu energiatoru, mille kaudu süsteem (olgu see keha, suguvõsa, rahvas või planeet) tasakaalustab ennast.
Tema kaudu läbib valgus tihkeid kihte — füüsilisel tasandil avaldub see valuna, vaimsel tasandil puhastumisena, kosmilisel tasandil resonantsi taastumisena.

Kannatus kui funktsioon, mitte karistus

Funktsionaalfilosoofia järgi pole kannatus isikliku süü tagajärg, vaid funktsiooni avaldumine.
Kui inimene on oma olemuselt tundlik (sensitiivne), avatud ja ühenduses tervikuga, siis hakkab ta vältimatult tunnetama ka neid kohti, kus maailm on tasakaalust väljas.
Need energiad liiguvad tema kaudu, sest tema süsteem suudab neid kanda. Inimene ju kõigi asjade mõõt!

Seega kannatus on tundliku süsteemi töövahend — märk, et temas töötab universaalne tasakaalumehhanism.
Kannatav inimene ei ole ohver, vaid planeedi närvirakk, mille kaudu maailm õpib tundma iseenda valu ja otsib tasakaalu.

„Kaua elab“ kui valguse kestvus

Siin peitub paradoks: kuidas saab see, kes tunneb valu, elada kaua?
Sest see, kes laseb energiavoolul läbi minna, ei jää seisma, ta liigub koos planeedi evolutsiooniga edasi (surm on ainult vormi ja keskkonna vahetus). Ta ei kogu disharmooniat endasse, vaid muundab selle.
Tema elu ei katkesta energia seiskumine — ta elab kauem mitte ainult füüsiliselt, vaid energeetiliselt ja teadvuslikult.

Ta ühineb elu enda vooluga. See on igavese elu seadus: liikuv süsteem elab, seiskunud süsteem laguneb.
Kannatus kui läbivoolu funktsioon on seega elu jätkumise garantii.

Pühad valud ja valguskanalite avanemine

Nagu Blavatskaja kirjeldas teosoofias — kui avanevad valguskanalid, hakkab läbi inimese liikuma suur hulk kollektiivset energiat.
Keha tajub seda valuna, sest vanad struktuurid lagunevad, et uus sagedus saaks kinnistuda.
See on planeedi tasakaalu taastamise mehhanism, kus teatud inimesed — oma tundlikkuse ja avatud südame tõttu — võtavad enda peale osa sellest protsessist.

Seega „kannataja“ ei ole nõrk, vaid planeedi tervenemise organ, kelle elu ja keha on ühendatud kosmilise terviku energiakehaga.
Sellise inimese elu pikeneb, sest ta on pidevas ühenduses eluvooga — ta ei kulu, vaid uueneb iga läbi lastud valguse lainega.

Funktsionaalne tuum

Kes kannatab, see kaua elab
= Kes laseb läbi enda maailma valu ja valguse, see püsib ühenduses elu allikaga.

Elu kestus pole ajamõõde, vaid ühenduse kestus allikaga.
See, kes kannatuse kaudu õpib läbi laskma, mitte vastu seisma, säilitab oma fraktaalse sideme Loojaga, ja tema teadvus jääb elama ka kehast sõltumatult.

Metafooriline kokkuvõte

Kannatus on sild elu ja valguse vahel.
Kes suudab seista selles sillalõigus, ilma et ta kukuks kas hirmu (pimedusse) või ego (ülbusse), see elab igavesti liikumises.

Selle vanasõna tegelik sõnum pole moraalne, vaid kosmiline:

Valgus vajab kandjat. See, kes kannab, jääb valguse kaudu elama.