PÜHA

Etümoloogia (eesti keeles)

Püha kuulub läänemeresoome keelte kõige vanemasse kihti.
Sama tüvi esineb ka:

• soome keeles pyhä

• karjala pyhä

• vepsa pühä

Algne tähendus ei olnud religioosne kitsas mõttes, vaid palju praktilisem ja sügavam.

Algne tähendus

Keeleteadlaste järgi tähendas püha algselt:

• eraldatud

• puutumatu

• keelatud igapäevaseks kasutuseks

• erilise korra all olev

See, millel on oma seadus, mitte inimeste suva.

Seos looduse ja korra mõistega

Varases maailmapildis oli püha:

• paik (hiis, allikas, mägi)

• aeg (pühapäev, püha aeg)

• inimene (vanem, teadja)

• funktsioon (õpetaja, hoidja)

Mitte seepärast, et keegi „kuulutas pühaks“, vaid seepärast, et selle rikkumine tõi kaasa tasakaalu lagunemise.

Funktsionaalfilosoofiline tähendus

Meie käsitlusega haakub see väga täpselt:

Püha = see, millel on asendamatu funktsioon tervikus

Seega:

• Püha perekond ei tähenda „ilus ja ideaalne“

• vaid funktsionaalselt puutumatu struktuur, mille lagunemine tekitab kaose

Sügavam kiht

Indoeuroopa paralleelides (nt ladina sacer) on huvitav paradoks:

• sacer = püha

• sacer = ka „ohtlik, keelatud“

Püha pole nunnu.
Püha on võimas ja ohtlik, kui seda valesti kasutada.

Kokkuvõte ühe lausega

Püha on see, mis on korraga eraldatud, vajalik ja kandva korra all – ning mille rikkumine rikub terviku.

Just seetõttu:

• vanaema ja vanaisa on pühad

• kodu on püha

• perekond on püha

• õpetus on püha

mitte moraali, vaid funktsiooni tõttu.

Artikkel; PÜHA PEREKOND