FILOSOOFIA

1. Etümoloogia

Sõna filosoofia pärineb kreeka keelest ning on seotud kahe tüvega:

philo – armastus, sõprus, tõmme millegi poole,
sophia – tarkus, tark olemine, sügavam arukus.

Seega tähendab filosoofia kõige algsemas mõttes tarkuse armastust või tarkuse poole püüdlemist.
Selles on oluline nüanss: filosoofia ei tähenda algselt valmis tarkuse omamist, vaid pigem suhet tarkusega — otsimist, küsimist, mõtlemist ja püüdu läheneda sellele, mis on tõene, kandev ja mõistetav.

Oluline nüanss:
Filosoofia ei tähenda ainult õpetusi ega keerulisi süsteeme.
Ta tähendab eelkõige soovi küsida, mis on päriselt oluline, mis kannab ja kuidas asjad omavahel seotud on.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

2. Semantika

Tänapäevases kasutuses tähendab filosoofia tavaliselt:
sügavamat mõtlemist elu, teadmise, tõe, inimese ja maailma üle,
põhimõttelist maailmavaadet,
mõtlemisviisi, mis püüab näha nähtuste taga olevat loogikat,
või ka mingi tegevuse alusprintsiipi, näiteks: „tema filosoofia elus on…”

Filosoofia võib olla seotud:
tõe otsimisega,
inimese ja maailma suhtega,
mõistete selgitamisega,
elu tähenduse küsimustega,
teadmise piiride ja võimaluste uurimisega.

Oluline semantiline eristus:

Filosoofia ≠ ainult teooria
Filosoofia võib jääda mõttetasandile, kuid ta puudutab sageli ka eluviisi ja valikuid.

Filosoofia ≠ ainult akadeemiline distsipliin
Ülikoolis õpetatav filosoofia on üks vorm, aga filosoofiline küsimine võib sündida ka väljaspool akadeemiat.

Filosoofia ≠ lihtsalt arvamus
Arvamus võib olla juhuslik; filosoofia püüab jõuda selguse, põhjenduse ja sisemise kooskõlani.

Seega võib öelda, et filosoofia on mõtlemise viis, mis ei lepi pealispinnaga, vaid tahab küsida, mis asi on, miks ta on ja kuidas teda kanda nii, et mõte ei jääks ainult sõnaks.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

3. Semiootika

Sümbolina tähistab filosoofia:
laternat pimedas,
teed või rada,
küsimärki, mis ei lõhu, vaid avab,
silda nähtava ja nähtamatu vahel,
peeglit, mis ei näita ainult kuju, vaid ka suhet.

Filosoofiat võib märgiliselt kujutada näiteks:
inimesena, kes istub allika ääres ja küsib, kust vesi tuleb,
rändurina, kes ei küsi ainult „kuhu minna?”, vaid ka „mis on tee?”,
lambina, mis ei valgusta kogu maailma korraga, kuid teeb järgmise sammu nähtavaks,
aknana, mille kaudu tavaline elu hakkab paistma sügavamalt.

Need märgid viitavad sellele, et filosoofia ei ole ainult teadmiste kogum, vaid selguse poole liikumine.
Ta ei pruugi anda alati lõplikke vastuseid, kuid ta õpetab paremini küsima ja täpsemalt nägema.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

4. Analüütiline struktuur

A-tase (vorm / kandja)

A tasandil avaldub filosoofia tekstides, vestlustes, õpetustes, mõttekäikudes, eluvalikutes ja süsteemides, mida inimesed loovad.

Näiteks:
filosoofiline raamat,
loeng või arutelu,
mõisteanalüüs,
maailmavaadet kandev artikkel,
või eluviis, milles inimene tegutseb läbimõeldult ja küsivalt.

Siin saab filosoofia nähtava kuju: sõnades, lausungites, argumentides, õpetustes ja tegudes.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

B-tase (tähendusvõrgustik)

B tasandil toimub filosoofia tegelik töö.

Siin tekivad küsimused:
mis on tõde,
mida tähendab inimene,
mis on hea elu,
kuidas eristada näivat ja kandvat,
mida ma oma sõnadega tegelikult väidan,
milline loogika minu maailmavaadet kannab.

B tasandil ei ole filosoofia ainult teadmiste loetelu, vaid tähendusvõrgustiku korrastamine.
Ta seob mõisted, kogemused ja järeldused üheks loetavamaks tervikuks.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

C-tase (invariantne tööloogika)

C tasandil ei ole filosoofiat kui raamatut, koolkonda ega nime.

Seal on ainult:
võimalikkus, et tekivad eristused ja küsimused,
pinge näiva ja kandva vahel,
vajadus seostada kogemusi loetavaks mustriks,
ja võimalus, et teadvus püüab nähtavat sügavamalt korrastada.

Selles mõttes võib filosoofiat vaadata kui üht viisi, kuidas teadvus püüab lugeda elu mitte ainult juhtumite jadana, vaid sisemise loogikana.
C võimaldab küsimuste ja eristuste välja, A-s avalduvad need kandjates ja olukordades, B loeb neid ning püüab anda suunda.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

5. Filosoofia mehhanism

Filosoofia sünnib tavaliselt siis, kui:
inimene kohtab nähtust, kogemust või vastuolu, mis ei lase tal jääda pealispinnale,
temas tekib küsimus, mis ulatub üle tavapärase praktilise lahenduse,
ta hakkab mõisteid täpsustama, eristusi looma ja seoseid otsima,
mõtlemine liigub üksikjuhtumist üldisema loogika poole,
tekib maailmavaade, põhimõte või selgem arusaam, mis hakkab kandma ka edasisi valikuid.

Seega ei ole filosoofia ainult valmis süsteemide lugemine.

Ta on protsess, kus:
küsimus süveneb,
sõnad puhastuvad,
mõisted eristuvad,
ja inimene hakkab nägema, et nähtuste taga on mingi tööloogika.

Filosoofia vajab sageli pausi.
Ilma pausita muutub mõtlemine kas pelgaks reageerimiseks või valmis seisukohtade kordamiseks.
Pausi kaudu saab küsimus minna sügavamale kui esimene arvamus.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

6. Eluline näide (jutustav vorm)

Üks noor mees käis igal hommikul sama teed mööda tööle. Ta tõusis, jõi kohvi, sõitis bussiga, vastas kirjadele ja tuli õhtul tagasi. Väliselt oli kõik korras. Töökoht oli olemas, tervis pidas, inimesed tema ümber ei näinud temas midagi erilist muret tekitavat. Aga ühel sügishommikul, kui ta bussipeatuses seisis ja märga asfalti vaatas, tekkis temas äkki küsimus, mida ta polnud enam suutnud tagasi suruda: „Kas see ongi kogu elu?”

See ei olnud küsimus ainult töökoha kohta. Ta ei küsinud, kas tal on vale amet või liiga vähe vaba aega. Küsimus läks sügavamale. Terve päeva jooksul jäi see temasse kumisema. Õhtul ei pannud ta telekat käima nagu tavaliselt, vaid istus laua taha ja kirjutas vihikusse: „Mida tähendab hästi elatud elu?” Sealt algas pikk sisemine teekond. Algul luges ta mõtteid teistelt, siis hakkas ta märkama, kuidas tema enda sõnad olid seni olnud ähmased. Ta oli rääkinud edust, rahust ja õnnest, aga polnud kunagi päriselt küsinud, mida need tema jaoks tähendavad.

Aastate pärast ei olnud ta tingimata kuulsam ega rikkam kui varem, kuid temas oli toimunud muutus. Ta ei elanud enam ainult harjumuse jõul. Ta oskas märgata, millal ta tegutseb lihtsalt vooluga kaasa minnes ja millal ta päriselt mõistab, miks ta midagi teeb. Just sellistes hetkedes saab näha, et filosoofia ei alga alati raamatukogust. Mõnikord algab ta ühest ausast küsimusest, mis ei lase inimesel enam pealiskaudselt edasi elada.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

7. Sügavam lugemisvõimalus

Psühholoogilises mõttes:
Filosoofia aitab inimesel korrastada sisemist maailma. Ta võimaldab mitte ainult tunda ja reageerida, vaid küsida, milline loogika tema elu tegelikult juhib.

Kasvatuslikus mõttes:
Filosoofia õpetab mõistete täpsust, küsimise ausust ja valmisolekut eristada näivust kandvast. See aitab vältida seda, et inimene kordab suuri sõnu ilma nende töömehhanismi nägemata.

Sotsiaalses vaates:
Iga ühiskond kannab mingit filosoofiat, ka siis, kui ta seda nimepidi ei tunnista. Seadused, haridus, majandus ja väärtused toetuvad alati mingitele eeldustele inimese, tõe ja hea elu kohta.

Filosoofilises vaates:
Filosoofia ei ole ainult üks valdkond teiste seas, vaid üks viis, kuidas inimene püüab saada teadlikuks omaenda mõtlemise alustest. Ta küsib mitte ainult „mida ma arvan?”, vaid ka „miks ma nii arvan?” ja „kas see kannab?”.

FF-vaates:
Filosoofia on eriti oluline seal, kus sõnad hakkavad kandma süsteemi telge. Ta ei tegele ainult ideedega, vaid ka terminoloogilise puhtuse, tööloogika ja tähendusvõrgustiku korrastamisega. Selles mõttes ei ole filosoofia lihtsalt mõtlemine mõtlemise pärast, vaid võimalus muuta lugemine täpsemaks ja suund kandvamaks.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

8. Funktsionaalne kokkuvõte

Filosoofia ei ole:
ainult keeruline jutt,
ainult kooli- või ülikooliaine,
ainult abstraktne teooria,
ainult juhuslik arvamus.

Filosoofia on:
tarkuse poole püüdlev mõtlemine,
nähtuste sisemise loogika küsimine,
mõistete puhastamine ja seoste nägemine,
elu, tõe ja inimese alusküsimuste uurimine,
viis muuta pealiskaudne küsimus kandvaks selguseks.

Kõige lihtsamalt öeldes:
filosoofia on tarkuse armastus, mis ei rahuldu ainult sellega, et midagi on, vaid küsib, mis see on, miks see on ja kuidas seda õigesti mõista.