TAJU

Etümoloogia

Sõna taju tuleneb tegusõnast tajuma – märkama, aimama, aru saama enne selgitust.

Algne tähendus ei viita mõtlemisele, vaid kokkupuutele:
hetk, kus miski jõuab inimeseni enne, kui ta oskab seda sõnastada.

Taju on see, kui saad aru enne, kui tead miks.

Sa astud ruumi ja tunned kohe:
„siin on pingeline“
või
„siin on hea olla“

Keegi pole midagi öelnud.
Mõtet pole tekkinud.
Aga kontakt on olemas.

Sageli ütleme:
mul on tunne,
kuigi tegelikult oli enne tunne veel midagi — vaikne märkamise hetk.

See on taju.

Alles pärast tulevad:

Me arvame, et näeme ja siis reageerime.
Tegelikult me tajume ja alles siis hakkame nägema.

Taju on kontakt reaalsusega enne tõlgendust.

Ta ei ütle, mida asi tähendab.
Ta ütleb, et asi on olemas.

Seetõttu on taju vaikne.
Ta ei vaidle ega põhjenda — ta lihtsalt annab kohalolu.

Kui taju puudub, hakkab inimene elama ainult mõtetes.
Kui taju on olemas, tekib võimalus märgata enne reageerimist.

Taju → käivitab emotsiooni
emotsioon → käivitab mõtte

Taju ei ole arvamus.
Taju ei ole järeldus.
Taju ei ole kujutlus.

Ta ei vaja õigustamist.

Kui inimene hakkab tajutut kohe seletama,
on ta juba järgmises sammus — mõtlemises.

Lühidalt:
taju on hetk, kus maailm jõuab inimeseni enne, kui inimene jõuab maailmani reageerida.