TÄHELEPANU

Etümoloogia

Sõna tähelepanu koosneb kahest osast: tähele + panu — panema tähele.

Algne tähendus ei ole mõtlemine ega keskendumine,
vaid millegi esile tõstmine kogemusest:
see, mis paljude asjade seast muutub oluliseks.

Me ei märka kunagi kõike korraga.

Tänaval kõndides on:

Aga ainult osa neist jõuab teadvusse.

Kui ootad telefonikõnet — kuuled iga helinat.
Kui oled süvenenud vestlusesse — ei kuule, et sind hüüti.

Maailm ei muutunud.
Tähelepanu muutus.

Sageli arvame, et reageerime sellele, mis toimub.
Tegelikult reageerime sellele, millele tähelepanu langes.

Tähelepanu on suunamine.

Ta otsustab, millest saab kogemus
ja millest saab taust.

Taju toob info kohale.
Tähelepanu valib, millega süsteem tegeleb.

Kuhu tähelepanu läheb, sinna tekib emotsioon.
Ja kus kordub emotsioon, sinna kujuneb mõtlemine.

Seepärast ei juhi elu ainult sündmused,
vaid see, millele inimene korduvalt tähelepanu annab.

Tähelepanu ei ole sundkeskendumine.
Tähelepanu ei ole pingutus.

Pingutus hoiab pilku,
aga tähelepanu annab tähenduse.

Võid vaadata — ja mitte näha.
Võid kuulata — ja mitte kuulda.

Kui kontakt puudub, pole ka tähelepanu.

Lühidalt:
tähelepanu on see, mis teeb lõpmatust maailmast inimese jaoks ühe konkreetse reaalsuse.