TUNNE

Etümoloogia

Sõna tunne tuleb tegusõnast tundma – ära tundma, kogemuslikult teadma.

Algne tähendus ei viita emotsiooni tekkele,
vaid hetkele, kus inimene saab toimuvast teadlikuks enda sees.

Tunne on kogetud emotsioon.

Sageli ajame segamini emotsiooni ja tunde.

Midagi juhtub → keha reageerib → alles siis saad aru, mis toimub.

Näiteks:

Kõht tõmbub korraks kokku.
Alles hetke pärast ütled: „ma vist kardan“.

Või kohtad inimest ja on lihtsalt rahulik olla.
Hiljem sõnastad: „ma usaldan teda“.

Keha reageeris varem, kui sina teadsid.
Teadmine sellest on tunne.

Tunne on emotsiooni teadvustatud kuju.

Emotsioon on näit.
Tunne on selle märkamine.

Seetõttu saab tunnet kirjeldada,
aga emotsioon juhtub enne kirjeldust.

Kui emotsioon on kiire,
siis tunne aeglustab — annab võimaluse aru saada.

Just siin tekib inimesele valik:
reageerida automaatselt või mõista, mis toimub.

Tunne ei ole mõte.
Tunne ei ole järeldus.

„Ta ei austa mind“ on juba mõte.
„Mul on ebamugav“ on tunne.

Kui tunne muutub seletuseks,
on inimene järgmises sammus — mõtlemises.

Lühidalt:
tunne on hetk, kus inimene saab teadlikuks emotsioonist enda sees.