OTSTARVE

1. Etümoloogia

Sõna otstarve kuulub eesti keele vanemasse väljenduskihti ning viitab sellele, mille poole mingi tegevus, asi või nähtus on sihitud. Sõna sees kõlab kaasa mõte sihist, kasutusest, mõttest ja suunast. Kui sõna funktsioon kirjeldab seda, kuidas miski süsteemis toimib, siis otstarve küsib juba, mille nimel või mille poole seda toimimist suunatakse.

Eesti keeles kasutatakse sõna otstarve enamasti tähenduses:
eesmärgipärane kasutus,
sihipärane suund,
teadlik rakendus,
mõtestatud kasutegur.

Sügavamal tasandil ei tähenda otstarve lihtsalt „milleks midagi kasutatakse“, vaid pigem seda, kuidas teadvus võtab olemasoleva funktsiooni ja suunab selle mingi sihi poole.

——————————————————————————–

2. Semantika (tähendusväli)

Tänapäevases keeles tähendab otstarve tavaliselt asja või tegevuse eesmärgipärast kasutamist.

Kui küsitakse, mis on millegi otstarve, siis küsitakse tegelikult:
mille nimel see olemas on,
mille poole seda kasutatakse,
või mis suunas selle toimimine on suunatud.

Siin tuleb teha väga oluline eristus:
otstarve ≠ funktsioon
otstarve ≠ tähendus
otstarve ≠ lihtsalt soov

Miks?

Sest:
funktsioon kirjeldab toimimisviisi,
otstarve kirjeldab toimimisviisi teadlikku suunamist,
tähendus kirjeldab seost tähendusvõrgustikus,
soov võib olla ebamäärane ja veel suunamata.

Otstarve eeldab juba mingit selgust.
Ta eeldab, et keegi või miski mitte ainult ei toimi, vaid see toimimine on teadlikult seotud mingi sihi, väärtuse või tulemusega.

——————————————————————————–

3. Semiootika (märgiline mõõde)

Sümbolina tähistab otstarve sihti, noolt, kompassi, tööriista teadlikku kasutust või teed, mis ei haju laiali, vaid liigub kindla suuna poole. Kui funktsiooni märk on töötav mehhanism, siis otstarbe märk on suunatud mehhanism.

Otstarvet võib sümboolselt näha:
noolega, mis ei liigu juhuslikult, vaid sihib,
kompassiga, mis korrastab liikumise,
tööriistaga käes, mitte lihtsalt laual,
teega, millel on valitud suund,
valgusvihuga, mis on koondatud.

Need märgid näitavad, et otstarve ei ole lihtsalt olemasolev jõud, vaid korraldatud jõud.
Ta on funktsioon, mis on seotud valikuga.

Samas peitub otstarbes ka oht: kui siht on hägune või kitsalt egoistlik, võib otstarve muuta väga võimsa funktsiooni kitsaks või hävitavaks. Seetõttu ei ole iga otstarve küps, isegi kui ta on selge.

——————————————————————————–

4. Analüütiline struktuur

A-tase (vorm / kandja)
A tasandil avaldub otstarve tegudes, korraldustes, valikutes, süsteemides ja rakendustes. Siin ei ole asi enam ainult selles, et miski toimib, vaid selles, et toimimine on võetud mingisse suunda.

Näiteks:
noa funktsioon on lõigata, aga otstarve võib olla leiva lõikamine või kahju tegemine,
kõne funktsioon on vahendada mõtet, aga otstarve võib olla selgitada, mõjutada, rahustada või manipuleerida,
paus võib funktsioonina katkestada reaktsiooni, aga otstarbena suunata inimese selgema otsuseni.

A tasandil on otstarve nähtav kui sihistatud teostus.

——————————————————————————–

B-tase (tähendusvõrgustik)
B tasandil sünnib otstarve kõige selgemini. Just siin loeb teadvus funktsiooni, seob selle väärtuse, sihi või eesmärgiga ning otsustab, kuhu see suunata.

B tasandil küsitakse:
mille nimel ma seda teen,
mida see peaks teenima,
kas see suund loob koherentsust või lõhub seda,
kas see on reaktsioon või teadlik valik.

Seetõttu on otstarve sügavalt seotud pausi, mõistmise ja arukusega.
Ilma pausita jääb funktsioon sageli automaatseks.
Otstarve tekib siis, kui inimene suudab oma toimimisele anda teadliku suuna.

——————————————————————————–

C-tase (invariantne tööloogika)
C tasandil ei ole otstarvet kui eesmärgistatud suunamist, sest C ei vali sihte ega kanna väärtushinnangut. C on invariantne võimalikkuse ja diferentseerumise tingimus, mitte teadlik suunaja.

Seega tuleb siin taas teha täpne eristus:
C ei oma otstarvet,
otstarve kuulub B tasandi teadlikku suunamisruumi,
A teostab seda, mida B on sihistanud.

Nii võib öelda, et otstarve ei ole ontoloogiline omadus, vaid refleksiivselt tekkiv suunav printsiip, mis ilmub siis, kui teadvus hakkab funktsiooni teadlikult rakendama.

——————————————————————————–

5. Otstarbe mehhanism

Otstarve tekib seal, kus:
mingi funktsioon on juba olemas,
teadvus märkab seda funktsiooni,
sellele antakse teadlik siht,
toimimine seotakse mingi väärtuse, eesmärgi või tulemusega.

See tähendab, et otstarve eeldab alati vähemalt minimaalset refleksiooni.
Miski võib kanda funktsiooni ka täiesti automaatselt, kuid otstarve hakkab tekkima alles siis, kui ilmub küsimus:
mille nimel?

Selles mõttes on otstarve väga oluline sõna inimese küpsuse juures.
Laps võib midagi teha impulsi järgi.
Täiskasvanu võib teha sama asja harjumusest.
Küpsus algab siis, kui inimene küsib:
mis on selle teo otstarve?

Otstarve võib olla:
hooliv,
loov,
kaitsev,
õpetav,
manipuleeriv,
kontrolliv,
hävitav,
vabastav.

Seetõttu ei ole otstarve iseenesest hea ega halb. Tema kvaliteet sõltub sellest, milline teadvus teda kannab.

——————————————————————————–

6. Eluline näide (jutustav vorm)

Inimene oskab väga hästi rääkida. Tema sõnad on selged, mõjuvad ja täpsed. See on tema funktsiooniline võimekus — ta suudab keele kaudu ruumi mõjutada. Aga see ei ütle veel, mis on selle võime otstarve.

Ühel päeval satub ta vaidlusse kahe kolleegi vahel. Ta võiks oma oskust kasutada selleks, et üks pool üle rääkida ja enda mõjuvõimu kasvatada. Sama hästi võiks ta kasutada seda selleks, et mõlemad pooled üksteist uuesti kuulaksid. Mõlemal juhul on funktsioon sama — kõne kaudu mõjutamine. Kuid otstarve on täiesti erinev.

Kui ta teeb pausi ja küsib endalt, kas ma tahan siin võita või selgust luua, siis sünnib B tasandil otstarbe valik. Sellest hetkest alates ei ole ta enam ainult oma võime kandja. Ta on selle võime suunaja.

See näitab hästi, et otstarve ei peitu ainult tegevuses endas, vaid selles, mille poole tegevus teadlikult kallutatakse.

——————————————————————————–

7. Sügavam lugemisvõimalus

Psühholoogilises mõttes tähendab otstarve seda, et inimene suudab oma impulsid, anded ja funktsioonid siduda teadliku elujoonega. Ilma otstarbeta võib ka suur võimekus hajuda.

Eetilises mõttes muutub otstarve keskseks küsimuseks, sest siin ei piisa enam sellest, et miski lihtsalt toimib. Küsimus on, kas see toimimine teenib elu, koherentsust ja selgust või hoopis kontrolli, lõhet ja segadust.

Sotsiaalses mõttes võib terve institutsioon kanda oma funktsiooni hästi, kuid olla kaotanud oma algse otstarbe. Siis tekib nähtus, kus süsteem töötab tehniliselt, kuid ei teeni enam seda, milleks ta loodi.

FF vaates on otstarve koht, kus B-tasand võtab A-s toimiva funktsiooni ja seob selle sihiga. Siin ilmub vastutus, sest just siin saab inimene valida, kas ta suunab oma funktsiooni koherentsuse, kontrolli, kasvu või lagunemise poole.

——————————————————————————–

8. Funktsionaalne kokkuvõte

Otstarve ei ole lihtsalt kasutus ega juhuslik soov. Ta on funktsiooni teadlik suunamine mingi sihi või väärtuse poole.

Sinu loogikas võiks selle võtta kokku nii:
C võimaldab diferentseerumise ruumi.
A kannab funktsiooni.
B loeb funktsiooni ja seob selle teadliku sihiga.
Otstarve on selle sihistamise tulemus.

Veel lühemalt:
Võimalikkus avab.
Potentsiaal kannab võimekust.
Funktsioon toimib.
Otstarve suunab.
Tähendus seostab.

Kõige lühem ESS-tuum sõnale otstarve võiks olla:

Otstarve ei kirjelda ainult seda, mida miski teeb, vaid seda, mille nimel ta on teadlikult suunatud toimima.