đŸ€ Elutarkuse vahetus „Tunnistan, tunnustan ja vÀÀrtustan ennast“

đŸ€ Elutarkuse vahetus „Tunnistan, tunnustan ja vÀÀrtustan ennast“

„Inimene ei leia rahu enne, kui ta lĂ”petab enda eest peitumise.“
— Carl Gustav Jung

„Kes oma vÀÀrtust ei tunne, see otsib seda kogu elu teiste pilgust.“
— Eesti pĂ€rimustarkus

đŸ€Ă•htu oli vaikne.

Aknast langes tuppa pehme pĂ”hjamaine valgus ning vana Ă”petaja istus puust toolil, kĂ€ed rahulikult sĂŒles.
Õpilane seisis peegli ees ja vaatas kaua iseenda peegelpilti, nagu pĂŒĂŒaks ta nĂ€ha midagi enamat kui lihtsalt oma nĂ€gu.

LĂ”puks kĂŒsis ta vaikselt: „Õpetaja
 miks on inimesel vahel nii raske ennast vÀÀrtustada?”

Õpetaja naeratas tasa.

„Sest inimest Ă”petatakse sageli olema kellelegi vajalik
 enne kui teda Ă”petatakse olema vajalik iseendale.”

Toas jÀi hetkeks vaikseks.

Ja selles vaikuses algas ĂŒks oluline vestlus.

đŸ€ Õpetaja ja Ă”pilase dialoog

Õpilane: Ma mĂ€rkan, et inimesed oskavad teisi kiita palju lihtsamini kui iseennast.

Õpetaja: Sest iseenda vastu ollakse sageli karmimad kui terve maailma vastu kokku.

Inimene andestab teistele vigu, aga iseenda eksimusi kannab vahel aastaid nagu raskeid kive taskus.

Vanarahvas ĂŒtles: „KĂ”ige raskem kohtunik elab inimese enda sees.“

Õpilane: Kas siis enese vÀÀrtustamine tĂ€hendab enda armastamist?

Õpetaja: See tĂ€hendab kĂ”igepealt enda tunnistamist.

Mitte ainult oma tugevuste

vaid ka hirmude, vigade ja vÀsimuse tunnistamist.

„Kes vaatab julgelt enda sisse, selle hing muutub vaiksemaks.“
— PĂ€rimustarkus

Õpilane: Aga miks inimesed ennast nii palju vĂ”rdlevad?

Õpetaja muigas.

Õpetaja: Sest inimene vaatab liiga tihti teiste Ă”itsengut
 ja liiga harva oma juuri.

MÔni vÔrdleb oma algust kellegi teise lÔpuga.

MÔni vaatab ainult seda, mida tal pole, ega mÀrka seda, mis juba temas olemas on.

„Kadestaja loeb teiste Ă”unu, tark inimene kastab oma puud.“
— Eesti rahvatarkus

Õpilane: Vahel tundub mulle, et ma ei ole piisav.

Õpetaja vaatas talle pikalt otsa.

Õpetaja: Kas meri muutub vĂ€hem vÀÀrtuslikuks, kui ta on tormine?
Kas mets kaotab oma ilu sĂŒgisel?

Inimene arvab sageli, et vÀÀrtus tÀhendab tÀiuslikkust.
Aga elu ei loo midagi tĂ€iuslikku — ta loob midagi pĂ€ris.

„PĂ€ike ei kĂŒsi luba sĂ€ramiseks.“
— Vanarahva tarkus

Õpilane: Kuidas siis Ă”ppida ennast vÀÀrtustama?

Õpetaja naeratas.

Õpetaja: Alusta vĂ€ikestest asjadest.

Ära rÀÀgi endaga nagu vaenlasega, puhka ilma sĂŒĂŒtundeta, Ă”pi ĂŒtlema „ei“ ja ja lĂ”peta enda vĂ€hendamine, et teistel mugavam oleks.

„Kes iseennast austab, sellele muutub ka maailma austus loomulikumaks.“
— PĂ€rimustarkus

Õpilane jĂ€i vaikseks.

Õpilane: See kĂ”lab lihtsana
 aga tegelikult on raske.

Õpetaja hakkas vaikselt naerma.

Õpetaja: KĂ”ige raskem töö ei ole puude lĂ”hkumine ega kivide tassimine.

KÔige raskem töö on Ôppida elama rahus iseendaga.

đŸ€TĂ€hendamissĂ”na – „Vana viiul“

Ühes vanas linnas mĂŒĂŒdi oksjonil kulunud viiulit.

Inimesed vaatasid seda pÔlglikult.

„See pole enam midagi vÀÀrt,” sosistati.

Aga siis astus ette vana muusik.
Ta vÔttis viiuli, puhastas selle tolmust, hÀÀlestas keeled ja mÀngis vaikse meloodia.

Kogu saal jÀi vaikseks.

Äkitselt tahtsid kĂ”ik viiulit endale.

Õpilane kĂŒsis: „Mis muutus?”

Õpetaja vastas rahulikult: „Viiul ei muutunud.
Inimesed lihtsalt kuulsid lĂ”puks tema tĂ”elist heli.”

„Ka inimene unustab vahel oma vÀÀrtuse enne, kui keegi teda uuesti kuulama Ă”petab.“
— PĂ€rimustarkus

đŸ€ Tarkusehetk – Ă”petajalt

„Iseenda vÀÀrtustamine ei tĂ€henda, et inimene peab ennast kellestki paremaks.

See tĂ€hendab, et ta lĂ”petab uskumise, nagu oleks ta vĂ€hem vÀÀrt.”

đŸ€Ă•pilase taipamine – integratsioon

Õpilane vaatas uuesti peeglisse.

Aga seekord mitte selleks, et otsida puudusi.

Vaid selleks, et nÀha inimest, kes oli: eksinud, Ôppinud, kartnud, armastanud, kukkunud,ja ikka edasi kÔndinud.

Ja esimest korda vÀga pika aja jooksul ta ei kritiseerinud ennast.

Ta lihtsalt noogutas vaikselt.

đŸ€ LĂ”ppmĂ”tisklus

Inimene vÔib otsida vÀÀrtust: saavutustest,

teiste tunnustusest, rahast vÔi vÔrdlemisest.

Aga ĂŒkski neist ei tĂ€ida lĂ”puni seda kohta, mis vajab iseenda aktsepteerimist.

Sest kÔige rahulikum inimene ei ole alati see, kellel on kÔige rohkem.

Vaid see, kes ei pea enam pidevalt tÔestama, et ta vÀÀrib olemas olemist.

Vanarahvas ĂŒtles: „Lill ei vĂ”istle teise lillega — ta lihtsalt Ă”itseb.“

Ja vĂ”ib-olla peitubki tarkus siin: inimene ei pea saama kellekski teiseks, et olla vÀÀrtuslik. Ta peab lihtsalt Ă”ppima nĂ€gema enda sees seda, mida elu temas juba ammu nĂ€eb. đŸ€đŸ€đŸ€

Ostukorv