Kord jalutas Kreeka filosoof Anaximenes koos oma õpilasega mere ääres.
Lained veeresid aeglaselt kaldale. Kajakad hõljusid tuules.
Õpilane vaatas oma õpetajat ja küsis: „Õpetaja, ma ei mõista midagi.
Sa oled õppinud suurte tarkade juures. Sa oled elanud pika elu. Sul on teadmisi rohkem kui kellelgi, keda ma tunnen.
Miks sa siis nii sageli ütled, et sul on veel küsimusi? Miks sa ikka veel kahtled?“
Anaximenes peatus. Ta võttis rannalt peene oksa ja joonistas liivale väikese ringi.
Seejärel joonistas selle kõrvale palju suurema ringi.
„Vaata neid ringe,“ ütles ta.
„See väike ring tähistab sinu teadmisi. See suur ring tähistab minu teadmisi.“
Õpilane noogutas.
„Kas näed nende serva?“
„Näen.“
„Kõik, mis jääb väljapoole ringi, on teadmatus.“
Õpilane jäi mõtlema.
Filosoof jätkas: „Mida väiksem on teadmiste ring, seda vähem puutub ta kokku teadmata maailmaga.
Kuid mida suuremaks ring kasvab, seda pikemaks muutub piir teadmiste ja teadmatuse vahel.“
Ta tõmbas sõrmega mööda suure ringi serva.
„Seepärast juhtubki midagi imelikku.
Mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta märkab, kui palju on veel teadmata.
Ja mida vähem inimene teab, seda kindlam võib ta olla, et teab kõike.“
Meri kohises vaikselt.
Õpilane vaatas liivale joonistatud ringe ning tundis, kuidas tema senine arusaam tarkusest hakkas muutuma.
Mõne aja pärast küsis ta: „Kas see tähendab, et tark inimene elabki pidevalt ebakindluses?“
Anaximenes naeratas. „Ei. Tark inimene ei ela ebakindluses. Ta elab uudishimus. Need on kaks erinevat asja.“
„Kuidas nii?“
Filosoof osutas merele. „Vaata silmapiiri. Kas sa näed, kus meri lõpeb?“
„Ei.“
„Kas sellepärast kardad merd?“ „Ei.“
„Miks?“
„Sest ma tean, et meri on olemas, isegi kui ma ei näe selle lõppu.“
Anaximenes noogutas. „Samamoodi on tarkusega. Tark inimene ei karda seda, mida ta veel ei tea.
Ta austab seda.“
Nad kõndisid edasi.
Veidi eemal korjas õpetaja rannalt väikese karbi.
Ta ulatas selle õpilasele.
„Mida sa näed?“
„Karpi.“
„Ja kui kaua võiksid sa seda uurida?“
Õpilane kehitas õlgu.
„Mõne minuti.“
„Loodusteadlane võiks seda uurida aastaid. Kunstnik võiks selles näha ilu. Laps võiks selles näha mänguasja.
Poeet võiks selles kuulda mere laulu. Üks ja sama karp. Kuid iga uus teadmine avab uue ukse.“
Õpilane vaatas karpi uue pilguga.
Esimest korda märkas ta selle peeneid mustreid ja värve.
See oli justkui väike maailm suure maailma sees.
Anaximenes jätkas: „Paljud inimesed arvavad, et tarkus tähendab vastuste kogumist.
Kuid tegelikult tähendab tarkus küsimuste süvenemist.
Laps küsib: “Mis see on?”
Tark küsib: “Miks see on?”
Ja veel targem küsib: “Mida ma sellest õppida võin?”“
Päike hakkas aeglaselt madalamale vajuma.
Lained silusid tasapisi liivale joonistatud ringe.
Õpilane märkas seda.
„Õpetaja, vaata.
Meri kustutab sinu ringid ära.“
Anaximenes naeratas.
„Jah.
Ja selles peitub veel üks õppetund.“
„Milline?“
„Meie teadmised on nagu need ringid liival. Me ehitame neid kogu elu. Kuid universum on nagu meri.
Alati suurem. Alati sügavam. Alati salapärasem.“
Õpilane vaatas merd.
Ta ei tundnud enam vajadust kõike teada.
Ta tundis hoopis tänulikkust, et on nii palju avastada.
Ja sel hetkel mõistis ta midagi olulist.
Tarkus ei ole mägi, mille tippu jõudes saab öelda: „Nüüd ma tean kõike.“
Tarkus on hoopis teekond, mille käigus inimene õpib üha rohkem imestama.
Ning mida kaugemale ta jõuab, seda avaramaks muutub silmapiir.
Ja võib-olla ongi suurima targa tunnuseks mitte see, et tal on kõige rohkem vastuseid, vaid see, et ta pole kaotanud oskust küsida.
Sest nagu meri ei lõpe silmapiiril, ei lõpe ka õppimine kunagi.
Ja just selles peitubki tarkuse kõige kaunim saladus. ❤️🌿