Kui hinnangud lõhuvad rohkem kui teod
„Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.“
– Matteuse 7:1
„Miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“
– Matteuse 7:3
„Me ei näe maailma sellisena, nagu ta on. Me näeme maailma sellisena, nagu meie oleme.“
– Anaïs Nin
Ă•pilane istus vaikides.
Ta oli viimasel ajal märganud, kui kiiresti inimesed üksteist sildistasid.
Üks eksimus. Üks vale sõna. Üks halb päev.
Ja inimesele anti uus nimi. “Laisk.” “Raske iseloomuga.” “Temaga ei saa koostööd teha.”
Ta pöördus õpetaja poole.
Õpilane: „Õpetaja… miks on inimestel nii kerge üksteise üle kohut mõista?“
Õpetaja vaatas aknast välja.
„Sest hinnangu andmine nõuab vähem tarkust kui mõistmine.
Kohtumõistmine on nagu peegel.
Enamasti ei näita see mitte teist inimest.
Ta näitab hoopis seda, mis elab kohtumõistja enda südames.“
Elutarkuse vahetus, dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Kas kriitika ja kohtumõistmine ei ole üks ja sama?
Ă•petaja: Ei. Need erinevad rohkem, kui esmapilgul paistab.
Kriitika ĂĽtleb: “See tegu vajab parandamist.”
Kohtumõistmine ĂĽtleb: “Sinuga on midagi valesti.”
Ăśks parandab tegu. Teine haavab inimest.
Ă•pilane: Miks inimesed nii kiiresti silte panevad?
Õpetaja: Sest silt on lihtsam kui inimese mõistmine.
Kui keegi hilineb korra, saab temast “hilineja”.
Kui keegi eksib korra, saab temast “probleem”.
Ja varsti ei nähta enam inimest.
Nähtakse ainult silti.
Õpilane: Kas kohtumõistmine teeb haiget ainult sellele, kelle üle kohut mõistetakse?
Õpetaja: Ei. Kõigepealt mürgitab ta selle südame, kes kohut mõistab.
Ütle mulle…
Kui inimene otsib iga päev teiste vigu, kelle kõrval ta tegelikult elab?
Õpilane jäi mõttesse.
Õpetaja jätkas: Ta elab omaenda hinnangute vanglas. Seal ei ole rahu. Seal tuleb iga päev otsida kedagi, kes eksib.
Õpilane: Kuidas see mõjutab töökollektiivi?
Õpetaja: Väga sügavalt. Mürgine töökultuur ei teki ühe halva inimese tõttu.
Ta tekib siis, kui head inimesed lõpetavad üksteise märkamise, kuulamise ja toetamise.
Kui kohtumõistmine muutub tavaliseks, hakkavad inimesed oma mõtteid varjama.
Siis kaob julgus. Kaob loovus. Kaob usaldus.
Ă•pilane: Mida peaks tegema hea juht?
Ă•petaja naeratas.
Juht ei juhi ainult tulemusi. Ta juhib inimeste sĂĽdameid.
George Zimmer ĂĽtles kord: “Meie äris tegeleme inimestega, mitte rõivastega.”
See kehtib igas organisatsioonis.
Päeva lõpus kõnnivad ettevõtte suurim väärtus uksest välja.
Järgmisel hommikul loodad, et nad tulevad tagasi.
Aga tähtsam küsimus on: Millise südamega nad tagasi tulevad?
Ă•pilane: Kuidas siis ehitada tugevat meeskonda?
Ă•petaja: Ehita sillad enne tormi. Usaldust ei looda kriisi ajal.
See kasvatatakse rahulikel päevadel.
Kritiseeri tegu. Mitte inimest.
KĂĽsi enne järeldamist: “Aita mul mõista.”
See üks lause võib päästa terve suhte.
Märka rohkem head kui halba.
Tunnustus kasvatab vastutust.
Pidev kriitika kasvatab hirmu.
Loo keskkond, kus inimene julgeb öelda:
“Ma eksisin.”
Sest organisatsioon, kus ei tohi eksida, lõpetab peagi õppimise.
Ja pea meeles:
Juht loob organisatsiooni emotsionaalse kliima.
Kui juht kĂĽlvab hirmu, hakkavad inimesed varjama.
Kui juht kĂĽlvab usaldust, hakkavad inimesed looma.
Õpilane: Aga kui keegi mõistab minu üle ebaõiglaselt kohut?
Õpetaja: Kõik sõnad ei pea leidma endale kodu sinu südames.
Peatu.
Ja küsi endalt: Kas see on fakt…
…või kellegi arvamus?
Kas siin on midagi, millest õppida?
Kas ülejäänu võin rahulikult tagasi anda selle omanikule?
Pea meeles: Võõras hinnang ei ole sinu identiteet.
Ă•pilane: Kuidas muuta valus kogemus kasvamiseks?
Ă•petaja: Ă„ra kĂĽsi: “Miks see minuga juhtus?”
KĂĽsi hoopis: “Mida see kogemus tahab mulle õpetada?”
Esimene kĂĽsimus otsib sĂĽĂĽdlast.
Teine otsib tarkust.
Ă•pilane: Kuidas sĂĽstida meeskonda uut energiat?
Õpetaja: Märka väikseid õnnestumisi.
Tähista edusamme.
Kuula rohkem kui räägid.
Anna inimestele võimalus kasvada.
Ăśtle sagedamini “aitäh”.
Bob DeRosa on öelnud: “Tugevad juhid hoolivad inimestest. See peab olema osa nende DNA-st.”
Kui inimesed tunnevad, et neist hoolitakse, annavad nad tööle rohkem kui oma käed.
Nad annavad sinna ka oma sĂĽdame.
Tähendamissõna “Kaks aednikku”
Õpetaja jutustas: „Kaks aednikku hoolitsesid viljapuuaia eest.
Esimene märkas igal hommikul ainult kuivanud lehti.
Ta lõikas. Ta pahandas. Ta süüdistas.
Puud jäid järjest kiduramaks.
Teine aednik märkas samuti kuivanud lehti.
Aga enne lõikamist kastis ta juuri.
Ta teadis, et haigus algab harva oksast.
Sageli algab see juurest.
Mõne aasta pärast oli esimese aed lage.
Teise aed õitses.
Noor õpipoiss kĂĽsis: “Miks?”
Vana aednik vastas: *”Sest puud kasvavad samamoodi nagu inimesed.
Seal, kus kastetakse juuri, sĂĽnnivad viljad.”
Õpetaja vaatas õpilast.
„Ära ravi ainult käitumist.
Ravi seda, mis käitumise põhjustas.“
Tarkusehetk
Õpetaja ütles vaikselt: „Konstellatsioonitarkus õpetab: Kui me mõistame kellegi üle kohut, asetame end temast kõrgemale.
Aga elul ei ole kõrgemaid ega madalamaid.
Igal inimesel on oma koht, oma lugu ja oma nähtamatud võitlused.
Seepärast küsi enne hinnangu andmist alati:
Kas ma tahan selle inimese elu parandada…
…või tahan lihtsalt tõestada, et minul on õigus?**
Sellest ühest vastusest sõltub kogu vestluse tulemus.“
Kohtumõistmine lõhub usaldust.
Usaldus loob koostööd.
Koostöö loob tulemusi.
Ja tulemused sünnivad seal, kus inimesed ei pea iga päev tõestama oma väärtust, vaid saavad seda rahulikult välja elada.
Parimad organisatsioonid ei ole need, kus inimesed ei eksi.
Parimad organisatsioonid on need, kus inimesed julgevad õppida.
Inimene õitseb seal, kus teda mõistetakse.
Ta närbub seal, kus teda pidevalt hinnatakse.
Kohtumõistmine kĂĽsib: “Kes on sĂĽĂĽdi?”
Tarkus kĂĽsib: “Mis juhtus?”
Kaastunne kĂĽsib: “Kuidas saan aidata?”
Õpetaja tõusis ja pani käe õpilase õlale.
„Pea meeles…
Inimest ei muuda paremaks see, kui ta kardab eksida.
Inimest muudab paremaks see, kui ta julgeb õppida.
Ja suurim juht ei kasvata hirmu.
Ta kasvatab usaldust.
Sest seal, kus kasvab usaldus, sünnivad nii inimesed kui ka organisatsioonid oma parimas võimalikus vormis.“
Pärimustarkus ütleb: „Enne kui hindad teise teed, kõnni hetk omaenda radadel.“
Konstellatsioonitarkus: “See, mida me teises kõige rohkem hukka mõistame, võib kutsuda meid vaatama iseenda varju.”
Pärimustarkus: “Hea sõna avab ukse, kuri sõna sulgeb värava.”
„Iga inimene olgu nobedam kuulma, pikaldasem rääkima, pikaldasem vihastama.“
— Jaakobuse 1:19