HIRM
Sõna “hirm” pärineb vanakõrgsaksa keelest, kus see oli väljendatud kui “her” või “herr”. See on seotud vanahighsaksa sõnaga “heri” ja vanaindia juurega kar-, mis tähendab “karjuma” või “hüüdma”. Sõna etümoloogiline taust seostub algul tõenäoliselt häälikulistest väljenditest, mis on seotud hirmutavate helide või häälega, mis viitab hirmule või hirmule tekitavatele oludele.
AEGARMASTUSAUTORITEETEKSIMINEELUETÜMOLOOGIAGENEROSITYHINGHIRMHOMONÜÜMIAIGAVENEILLUSIOONISAKARISTUSKASSKINGITUSKÜMNISKUULAJAMEELMINEVIKMUSINORMAALNEOLEMUSOLEVIKÕNNÕPETAJAPÄLVIMUSPISARPOLÜSEEMIARAHASEADMUSSÜNDIMATÄIUSLIKTÄNULIKTARKUSTÕDETÜHITULEVIKTUNNUSTUSTÜTARUSKVABADUSVALEVALGUSVARIVASTUTUSVIBRATSIOONVIGA