ÕNN

Eesti keeles

Õnn pärineb läti keele kaudu laimīgs’ega seotud mõistetest, kuid on vanem ning omaette arenguliiniga.
Keeleteadlased seovad seda algselt „osa, osakaalu, saatuse“ mõistega.
- Vana tähendus oli pigem „osa, mis inimesele on määratud“, sarnane saatus või juhus.
- Alles hiljem hakkas see tähendama positiivset „õnne“, edu, heaolu.

Sugulaskeeled

Soome keeles on onni („õnn, edu“).
Vepsa keeles onni tähendab „saatus, juhus“.
Läänemeresoome algupärane tähendus: „osa, juhus, määratus“, mitte tingimata positiivne tunne.

Lähtejuur

Seega „õnn“ ei olnud algselt emotsionaalne rõõmutunne, vaid pigem mõõdetud osa või määratud osa elust – saatuse jagu.
See seletab ka, miks paljud vanad rahvatarkused räägivad „õnne toomisest“, „õnne jagamisest“ või „õnnelikuks sündimisest“ – mitte niivõrd sisetundest, vaid väljastpoolt antud osast ehk eluülessandest.

Kui siduda see meie filosoofiaga, siis võiks öelda:
Õnn = oma osa täitmine.
Kui inimene täidab oma osa terviku sees (oma funktsiooni), siis ta on „õnnelik“ oma kõige ürgsema sõna tähenduse järgi.

Õnn kui funktsiooni täitmine

Inimene otsib õnne – mõni varandusest, mõni armastusest, mõni tunnustusest. Ometi näib õnn sageli olevat habras, libisev ja mööduv. Kuid kui vaadelda inimest mitte üksiku isendina, vaid planeedi organismi osana, avaneb teine pilt: õnn on seotud funktsiooni täitmisega.

Organismi metafoor

Nagu inimkehas täidab iga rakk kindlat ülesannet, nii on ka ühiskonnas ja planeedis igaühel oma roll. Maksarakul ei ole ambitsiooni saada südamelihaseks ja närvirakk ei püüa seedida toitu. Kui rakk täidab oma loomupärast funktsiooni, on ta terve ja õnnelik – ta saab täpselt selle, mida tal vaja, ja annab täpselt seda, mida organism vajab.

Inimese missioon ja anne

Inimese puhul väljendub funktsioon missioonina – see on anne, kalduvus või sügav kutsumus, mille kaudu inimene annab ühiskonnale oma panuse. Kui inimene elab oma missiooni järgi, tekib sisemine rahu ja täituvus, sest ta on kooskõlas iseenda ja suurema tervikuga.

Kui õpetaja õpetab,
kui looja loob,
kui ravija ravib,
kui hoolitseja hoolitseb,

siis voolab energia loomulikult. Selline inimene ei vaja rohkem, kui tema roll nõuab – tal ei teki pidevat puudustunnet, vaid rahulolu ja tänutunne.

Õnne väärarusaam

Enamik õnneotsingutest põhineb siiski välisel omamisel: rohkem vara, rohkem võimu, rohkem tunnustust. Kuid see on sama, kui rakk kehas hakkaks koguma energiat ja toitaineid üle oma vajaduse. Lõpuks muutub see tasakaalutus haiguseks – organismi keeles kasvajaks. Ühiskonnas väljendub see ahnuses, kadeduses, võitluses ja lõhes.

Tõeline õnn

Tõeline õnn ei ole ajutine emotsioon, vaid seisund, mis tekib siis, kui inimene:

on ühenduses oma sisemise andega,
saab ühiskonnalt ja elult vahendid oma rolli täitmiseks,
loob ja jagab oma panust tasakaalus – täpselt nii palju kui ta suudab ja soovib.

Selline inimene on vaba. Vaba hirmust, et tal ei jätku; vaba vajadusest tõestada oma väärtust välise kaudu; vaba tarbimisest, mis ei rahulda.

Seega: Õnn ei ole midagi, mida taga ajada, vaid midagi, mis sünnib loomuliku funktsiooni täitmisest.
See on rahu, mis tekib, kui inimene on just see, kes ta on loodud olema – ja ei midagi enamat ega vähemat.