USK

Etümoloogia:
 Sõna usk pärineb soome-ugri juurtest (võrdle soome usko, ungari hit), mis tähendas algselt „veendumust, kindlustunnet“ või „sisemist teadmist“. Lähtepunktiks oli teadmine, mis ei sõltunud välisest tõestusest, vaid põhines inimese sisemise tunde ja kogemuse integratsioonil.

Funktsionaalfilosoofiline seletus:
 Usk on energeetiline ja eksistentsiaalne mehhanism, mis ühendab inimese kolm peamist tasandit:

  1. Südame aju (kvantmuster, hing) – usk on sügav sisemine tunnetus, mis peegeldab inimese kõrgeimat õiglust ja tasakaalu.

  2. Peaaju (mõttemuster, ratsionaalne teadvus) – usk struktureerib mõtlemist ja loob sidusa maailmatunnetuse, olles aluseks otsustele ja tegudele.

  3. Maoaju/mikrobioom (bioloogiline mateeria) – usk stabiliseerib keha ja emotsionaalse tasakaalu, vähendades hirme ning suurendades organismi harmooniat.

Funktsionaalses mõttes võib usk olla kahel tasandil:

  • Emotsioonile toetuv usk: hetkeline ja juhitav, sõltuv emotsioonidest, mis võib kinnistudes muutuda dogmaks.

  • Seisundiline usk: püsiv, harmooniline sisemine olek, mis ei sõltu hetketundest ega välisest kinnitust otsivast motivatsioonist. See on loomulik seisund, mis toetab sisemist vabadust ja tasakaalu.

Seotus praktika ja elu tasandiga:
 Usk ei ole vaid abstraktne idee – see on tegutsemise ja loomise energia, mis määrab inimese sisemise tasakaalu, otsustusvõime ja suhtumise maailma. Kui usk on seisundina harmooniline, muutub see loomulikuks navigaatoriks elus, vähendades hirme, tugevdades sisemist integratsiooni ja toetades tervist.

ALTRUISMANDESTAMAARMASTUSAUTORITEETEGOISMEKSIMINEELUHEADUSHETKHIERARHIAHIRMIDEOLOOGIAILLUSIOONJULGUSKARISTUSLAIPLEIBMÄRKAMAMATERIALISMMINEVIKMÕTENIRVAANAOKULTISMOLEVIKÕNNÕPETAJAORGANISMRELIGIOONSAATUSSÜDASÜNDIMATAASSÜNDTÄIUSLIKTÄNULIKTARKUSTEADVUSTÕDETULEVIKTUNNUSTUSÜHISKONDÜLESSANNEUNISTUSUSKVABADUSVALEVALGUSVARIVASTUTUSVIGA
Ostukorv