Sillaehitaja kannatuste kohal 🌿

Vanas rahvatarkuses öeldakse: „Pole teed, mis ei viiks lõpuks valguse poole.“ Ometi tundub vahel, et tee läheb läbi pimeda metsa või sügava oru. Kannatus on osa igast inimhingest – ta võib olla kui raske koorem, mille all me komistame, või kui tuli, mis põletab meid valusalt. Kuid samas peidab ta endas ka seemet, mis võib kasvada jõuks, tarkuseks ja uueks alguseks.

Filosoof Seneca ütles: „Raskused kasvatavad mehes jõudu, nagu tuul toidab tuld.“ Sama õpetavad ka meie pärimused: talv, ükskõik kui pikk, ei suuda takistada kevade tulekut. Nii on kannatuski vaid osa suuremast ringkäigust, mis valmistab hinge ette kasvuks ja uuestisünniks.

Sellest räägib ka järgmine elutarkuse vahetus, kus õpetaja ja õpilane otsivad vastust küsimusele: kuidas elada nii, et valu ei mattuks kibedusse, vaid looks silla valguse poole?

🌿Dialoog

Õpilane: Õpetaja, miks peab inimene kannatama? Mõnikord tundub, et valu on lihtsalt karistus, millest pole pääsu.

Õpetaja: Kannatus ei ole karistus, vaid õpetaja. Marcus Aurelius ütles: „Kannatus on mõistuse treening – see näitab, kui tugev on su vaim.“ Kannatus testib meie sisemist alust ja valmistab meid ette sügavamaks eluks.

Õpilane: Aga valu tundub nii tarbetu… Ma tahaks lihtsalt sellest üle hüpata.

Õpetaja: Ei saa üle hüpata sillale astumata. Pärimus ütleb: „Kui tuli on maas, säde on ikka alles.“ Ka kõige raskemal hetkel jääb säde sinu sisse – lootus ja võimalus.

Õpilane: Aga vahel tunnen, et see sädegi kustub.

Õpetaja: Kui süda on murtud, siis just seal on Jumal kõige lähemal. Nii ütleb ka Piibel: „Issand on ligi neile, kelle süda on murtud, ja päästab need, kelle vaim on rõhutud.“ (Ps 34:19). See tähendab, et murdumises on peidus uus algus.

Õpilane: Kuidas siis leida jõudu edasi minna?

Õpetaja: Friedrich Nietzsche tuletas meelde: „See, mis mind ei tapa, teeb mind tugevamaks.“ Ja Buddha õpetas: „Valu on paratamatu, kuid kannatus on valik.“ Sa ei saa vältida valu, aga sa saad valida, kuidas sa sellesse suhtud.

Õpilane: Nii et kannatus võib mind muuta paremaks?

Õpetaja: Just. Pärimus räägib: „Pärast pikka talve tuleb alati kevad.“ Kannatus on nagu talv – külm ja raske, aga ta valmistab maad kevadeks. Paulus kirjutas: „Kannatus toob kannatlikkust, kannatlikkus toob püsivust ja püsivus toob lootust.“ (Rm 5:3–4).

Õpilane: Aga kuidas edasi liikuda, kui valu on veel alles?

Õpetaja: Armastades ja elades ikkagi. Rumi ütleb: „Haav on see koht, kust valgus siseneb sinusse.“ Kui sa ehitad silla oma soovist terveneda, saad sa liikuda oma parimate unistuste poole.

Õpilane: Nii et isegi kannatuses on kingitus?

Õpetaja: Jah, sest kannatus ei ole elu lõpp, vaid sild uue alguse juurde. Ja pea meeles vana tarkust: „Iga öö saab otsa ja toob kaasa hommiku.“

🌿 Kokkuvõte: Kannatus ei ole lõks, vaid õpetus. Kui me õpime taluma ja samal ajal armastama, siis sünnib meis uus jõud. Me ei saa alati valida, mis meiega juhtub, kuid me saame valida, kuidas sellele vastame. Nii saab meist sillaehitaja – üle valu voolu, omaenda valguse ja unistuste poole.

#elutarkusevahetus