HIERARHIA

Sõna hierarhia etümoloogia

Tuleb kreeka keelest: ἱεραρχία (hierarchia).
Koosneb kahest osast:
- ἱερός (hieros) = „püha, sakraalne“
- ἀρχή (archē) = „algus, valitsus, juhtimine, põhimõte“

Algne tähendus oli seega „püha valitsus“ või „pühade juhtimine“.

Ajalooline tähendus

Kasutusele võeti varakristlikus kirikus (nt 5.–6. sajandil Pseudo-Dionysius Areopagita), kus see tähistas inglite ja vaimulike järjestust taevas ja kirikus.
Hiljem tähendus laienes – iga astmeliselt üles ehitatud süsteem, kus on kõrgemad ja madalamad tasandid.

Kaasaegne kasutus

Tänapäeval kasutatakse hierarhia sõna igas kontekstis, kus on selge astmeline kord või võimusuhe (nt organisatsioonid, ühiskond, väärtussüsteemid).
Kuid algses mõttes kandis see endas pühaduse ja kosmilise korra tähendust, mitte ainult võimu- ja käsuliini.

Seega võiks öelda, et:

Astraalne hierarhia säilitab veel algse mõtte – püha väline jõud valitsemas.
Mentaalne hierarhia aga nihutab rõhu „pühast võimust“ ühisele süsteemile ja vastutusele.

Ühiskond hirmust väärikuseni

Astraalne hierarhia – hirmu maailm

Inimühiskonna arengu algfaasis on domineerinud astraalne ehk emotsionaalne hierarhia.
See tugineb hirmul ja lootusel: inimene usub välistesse „jumalatesse“ või kõrgematesse jõududesse, kelle käest ta ootab õiglust, juhatust ja karistust.

Jumalad luuakse väljas, väljaspool inimest.
Süsteem püsib hirmu ja austuse tasakaalus – alistumine on vajalik, et ellu jääda.
Selline kord on küll võimas ja võib lühiajaliselt ühendada masse, kuid ta tekitab pideva sõltuvuse välisest jõust.
Inimene jääb siin tasandil alati alluvaks, mitte loojaks.

Astraalprojektsioon – väliste jumalate varjud meis

Astraalne hierarhia saab nähtavaks läbi astraalprojektsiooni. See tähendab, et:

Väliselt loodud jumalad projitseeruvad inimese tunnetesse ja mõtetesse.
Inimene kogeb hirmu, süütunnet või lootust justkui sisemistena, kuigi need on väliste mõttemaailmade peegeldused.
Seetõttu tundubki, et „jumal räägib minus“ – tegelikult aga töötab kollektiivne uskumus inimese teadvuse kaudu.

Nii võetakse inimeselt ära tema looming.

Inimene kui loov jõud

Tegelikult on inimene alati looja – oma mõtetega, tunnetega, tegudega. Kuid astraalses süsteemis toimub vahetus:

Inimene loob, aga jumalad või valitsejad võtavad selle loomise viljad vastu andamina.
Tasuks antakse turvalisuse tunne – „mina kaitsen sind, sina annad mulle oma jõu“.
Ajalugu on täis näiteid: kuningad ja vaimulikud korjasid nii materiaalseid (andamid, maksud) kui ka vaimseid (palved, rituaalid, truudus) ande, mille allikaks oli rahva enda loovus ja usk.

Tänapäevane paralleel – turvalisuse nimel antud loovus

Sama muster peegeldub ka tänapäeva töö- ja majandussuhetes:

Inimene loob väärtust, toodet või teenust.
Tema töö tulemused kogunevad aga tihti organisatsiooni, omanike või juhtide kätte.
Vastutasuks saab ta turvalisuse illusiooni – palga, ameti või staatuse –, mis ei pruugi olla kooskõlas tema tegeliku panusega.

See ei tähenda, et süsteem iseenesest oleks halb, vaid et sageli tulu jaotamine ei vasta õiglusele.
Nii jätkub vana vahetus: loovus antakse ära, et saada turvatunnet. Kuid kui turvatunne ei põhine tõelisel väärikusel, vaid sõltuvusel, siis jääb inimene ikka astraalse ehk emotsionaalse hierarhia vangiks.

Mentaalne ehk mõtteline ehk süsteemne hierarhia – väärikuse maailm

Edasiareng toob kaasa mentaalse ehk süsteemse hierarhia.
See maailm tugineb teadlikule süsteemile, kus iga osake on oluline. Jumalad ei ole enam välised, vaid igaüks ise on jumalik funktsioon, osa tervikust.

Jumal = me kõik koos – terviklik organism.
Isegi kõige väiksem liige on väärtuslik, sest ilma temata tervik ei toimi korralikult.
Süsteemi kooshoidvaks jõuks ei ole hirm, vaid sisemine väärikus ja vastastikune tunnustus.
See loob ühiskonna, mis on hirmuvaba, meeskondlik ja loov.

Liikumine hirmust väärikuseni

Astraalne ühiskond küsib: „Kes mind juhib?“
Mentaalne ühiskond vastab: „Mina juhin koos sinuga.“

Seega on igaühe arengutee liikuda sõltuvusest iseseisvusse, hirmust väärikuseni.
See tee tähendab loobumist välisest jumalakuvandist ja üleminekut arusaamisele, mõistmisele, et jumalus avaldub meis kõigis – iga rakus, igas mõttes, igas teos.

Mõttetera

„Hirm loob väliseid jumalaid.
Astraalprojektsioon toob need meie sisemaailma.
Inimene loob alati, kuid loov jõud võib saada ära antud turvalisuse nimel.
Väärikus loob ühtse maailma, kus jumalad oleme meie kõik.“