IDEOLOOGIA

Etümoloogia

Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest:
idéa (ἰδέα) – kuju, vorm, mõte, arhetüüp
ja lógos (λόγος) – sõna, mõistus, seadus, õpetus.

Otsetähenduses tähendab see „õpetust ideedest“ või „mõtete süsteemi“ –
seega idee mõistuslikku väljendust ja korrastust.

Prantsuse filosoof Antoine Destutt de Tracy kasutas 18. sajandi lõpus sõna idéologie esmakordselt tähenduses „ideede teadus“ – püüdes uurida, kuidas inimese mõtted tekivad ja maailmas avalduvad.
Hiljem, eriti Napoleoni aegadel, muutus sõna tähendus: sellest sai mõiste, mis tähistas mõttesüsteemi, mis püüab ühiskonda ja inimesi juhtida.

Sügavam tähendus

Etümoloogiliselt ühendab ideoloogia kaks printsiipi:

• idea – sisemine kuju, mõte, arhetüüp (sisu, meespoolne jõud),

• logos – selle väljendus ja kehtestus välistes vormides (mõistus, seadus).

Seega ideoloogia on sisu kehtestamise jõud vormis –
idee püüe valitseda nähtavat maailma.

See on meespoolne printsiip, mis soovib korda, süsteemi ja selgust.
Ta loob struktuure, seadusi, definitsioone ja võrdlusi.
Tema olemus on suunata ja kindlustada, mitte tajuda ja peegeldada.

Funktsionaalfilosoofiline käsitlus

Funktsionaalses mõttes on ideoloogia sisu (meesprintsiibi) kehastus, mis muutub ohtlikuks, kui ta eraldub vormist (naisprintsiibist) –
ehk elust, tundest ja vahetust kogemusest.

Kui idee ei sünkroniseeru tunnetuse ja reaalse elu rütmiga, siis tekib dogma – mõistuslik süsteem, mis püüab elu enda reeglite alla painutada.
Sellest hetkest alates ei loo ideoloogia enam sidet, vaid eraldab.

Ideoloogia ilma tunnetuseta muutub impeeriumiks, mis kehtestab võimu elu üle, kuid kaotab ühenduse elu enesega.

Ideoloogia ja religiooni vastandliikumine

Religioon oma algsel kujul (re-ligare = uuesti siduma) on elu taasühendamise tee.
Kui religioon muutub ideoloogiaks, kaotab ta oma naisprintsiibi – tundliku, elava ühenduse Loojaga – ja asendub meesprintsiibiga, mis püüab valitseda usu ja seaduse kaudu.

Sellest hetkest algab vaimu kivistumine – pühast ühendusest saab poliitiline süsteem.

Impeeriumi seadus

Kõik impeeriumid on ideoloogiad materiaalses vormis – idee ülevõim, mis püüab kogu elu allutada “mõistuslikule” korrale.
Seepärast pole ükski impeerium olnud stabiilne: elu ei lase end valitseda ilma tunnetuseta.

Ideoloogia võib luua korda, kuid mitte harmooniat.
Kord ilma hingeta sureb alati omaenda raskuse all.

Elav järeldus

Ideoloogia on mõistuse loodud maailm, mis vajab südame tunnet, et püsida elus.
Kui meespool (idee) ei kohtu naispoolega (vormi ja tundega),
muutub süsteem jäigaks ja sureb.

Tõeline teadmine ei ole ideoloogiline – see on tasakaal mõistuse ja tunde, sisu ja vormi, mehe ja naise vahel.
Seda tasakaalu võib nimetada Looja keha hingamiseks.

Kokkuvõte

IDEOLOOGIA – idee kehtestav süsteem, mis loob korrastatud mõtlemise raamistiku, kuid kaotab oma elujõu, kui ta eraldub tunnetusest ja elust.

Funktsionaalses mõttes on see meespoolne sisuprintsiip, mille tasakaalustamiseks on vajalik naisprintsiibi – vormi, tunde ja sideme – kohalolu.

Ainult nende ühtsus loob elava teadmise ja tõelise harmoonia.