ILLUSIOON

Etümoloogia

Sõna illusioon tuleb ladina keelest illusio, mis tähendab algselt pettus, mäng, narrimine, eksitamine.
Tüvi on illudere, mis koosneb kahest osast:

• in- (‘sisse, sees’)

• ludere (‘mängima’)

Ehk sõna algne tähendus on sõna-sõnalt „sisse mängima“ — mängu kaudu luua mingi sisemine reaalsus, mis näib tõene, kuid ei pruugi seda olla.

Seega juba keele algses olemuses pole „illusioon“ mitte vale, vaid mäng, reaalsuse loominguline simulatsioon.
Ladina mõistes ei olnud see negatiivne — pigem vaimne teater, kus mõistus loob maailmu.

Funktsionaalfilosoofiline seletus

Kui kõik nähtused on funktsioonid, siis illusioon on funktsioon, mis tekitab reaalsuse projektsiooni — kujutise või vormi, mille kaudu teadvus õpib iseennast tundma.

Illusioon on reaalsuse peegelduse esimene aste, mis ilmub enne tõelist mõistmist.
Selle funktsioon ei ole petta, vaid luua harjutusväljak tajule, kus inimene õpib eristama vaadet ja vaatajat, kuju ja sisu, vari ja valgus.

Illusioon kui loomise filter

Kui universum tahab kogeda iseennast, peab ta looma vahekihid — kihid, kus tõde murdub, et nähtuda mitmel viisil (astraalprojektsioon).
Need kihid on illusioonid.
Ilma nendeta poleks võimalik tajuda midagi, sest puhas valgus on läbipaistev, nähtamatu.

Seega funktsionaalselt:

Illusioon on valguse takistus, mis teeb nähtavaks valguse enda.

Illusioon ja reaalsus – sama vektori kaks otsa

Illusioon ei ole vale reaalsus, vaid reaalsuse eelnähtus, projektsioon tulevaseks kogemuseks.
See on nagu kavand enne maja ehitamist — ilma selleta poleks midagi, mida ehitada.

Illusioon kui õppimise väli

Funktsionaalselt on illusioon:

• teadvuse tööriist reaalsuse mõistmiseks;

• hinge harjutusala, kus inimene õpib eristama oma uskumusi ja tõde;

• arengu katalüsaator, sest iga pettumus on ärkamise mehhanism.

Kui inimene kaotab illusiooni, ta ei kaota mitte midagi, vaid võidab reaalsuse.
Kui ta klammerdub illusiooni külge, jääb ta mängu sisse.

Illusioon kui valguse teekond mateerias

Funktsionaalfilosoofiliselt võib öelda:

Illusioon on valguse esimene samm mateeriasse.
Reaalsus on valguse tasakaal mateeriaga.
Tõde on valguse ja mateeria ühtsus.

Seega inimene, kes õpib nägema oma illusioone, ei kao mitte ära, vaid tõuseb oma loomise pealispinnast kõrgemale, nähes mängu seest tervikut.

Kokkuvõte

Illusioon on funktsioon, mis lubab teadvusel luua kujutisi, et nende kaudu õppida eristama tõde.
See on Jumaliku Mängu (ludus divinus) seadus — valgus mängib iseendaga, et õppida tundma oma lõpmatust.

Funktsionaalselt:

• ilma illusioonita pole teadvust,

• ilma teadvuseta pole reaalsust,

• ja ilma reaalsuseta pole tõde, mille poole liikuda.