ÜLESSANNE

Etümoloogia:
Sõna ülesanne tuleneb kahest vanast eesti tüvest:
üles – mis tähendab tõusmist, avalikuks saamist, ülendamist, esiletoomist;
ja anne – mis pärineb sõnast andma ning tähendab kingitust, andi, kaasasündinud võimet või jumalikku annet.

Algne tähendus on seega „esile toodud anne“ või „ülestõstetud and“ – midagi, mis on inimese või nähtuse sisse juba pandud ning mis tuleb tõsta teadlikkuse valgusesse, et seda rakendada.

Funktsionaalfilosoofiline seletus:
Ülessanne on funktsiooni väljendus, st iga olemisvormi teadvustatud anne liikumises.
Kõik, mis eksisteerib – kvantosakesest kuni kõiksuseni –, kannab endas ülesannet.
See ülesanne on tema kosmiline roll terviku tasakaalu hoidmisel.

Funktsioon on vorm ja võime.
Ülesanne on selle vormi eesmärgipärane avaldumine.

Kui kvantosake võngub vastavalt universumi harmooniale, siis ta täidab oma ülesannet.
Kui inimene toob nähtavale oma anne ja elab sellest lähtuvalt, siis ta täidab oma ülesannet.

Süvatähendus:
Ülesanne ei ole kohustus, vaid kutse — hingeline hääl, mis juhatab inimese tema tõelise funktsiooni juurde.
See on hinge ja mõistuse ühinemispunkt, kus sisemine anne tõuseb esile ja hakkab looma nähtavat mõju.

Ülessanne on ande ärkamine.
See on hetk, mil Looja teadlikkus saab sinu läbi kogemuse.

Universaalne seadus:
Kõik eksistentsitasandid järgivad sama printsiipi:
iga süsteemi osa täidab oma ülesannet, et tervik püsiks tasakaalus.
Seetõttu on ülesanne universaalne nähtus — elu enese toimimise mehhanism.

Kokkuvõte:
Ülesanne on and, mis on tõstetud teadlikkuse valgusesse,
funktsioon, mis on saanud eesmärgiks,
elu, mis on leidnud oma mõtte.