🟠Järv, mis unustas voolata

“Vesi ei küsi, kuhu ta voolab – ta lihtsalt järgib oma loomulikku rada. Nii peaks ka inimene laskma elul ja tunnetel vabalt liikuda.”
– Laozi

Mõnikord ei kao elust rõõm sellepärast, et maailm oleks muutunud, vaid sellepärast, et meie sisemine vool on peatunud. Me kogume tundeid endasse, jätame laulud laulmata, unistused unistamata ja pisarad nutmata. Tasapisi muutub süda nagu järv, mille vesi enam ei liigu.

Aga loodus õpetab, et kõik elav voolab. Jõgi ei häbene oma käänakuid ega meri oma tõuse ja mõõnu. Nii on ka inimesega – kui lubame tunnetel, loovusel ja armastusel vabalt liikuda, taastub meis elujõud.

Õpetaja ja õpilase elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, miks ma tunnen, nagu oleks elu minus vaikseks jäänud?

Õpetaja: Kas oled kunagi näinud järve, mis enam ei voola?

Õpilane: Olen. Vesi oli küll olemas, kuid selles polnud enam elu.

Õpetaja: Miks?

Õpilane: Sest ta jäi seisma.

Õpetaja: Kas inimene võib samuti seisma jääda?

Õpilane: Keha liigub, aga süda võib vist paigale jääda.

Õpetaja: Just nii. Kui tunded ei voola, hakkab hing tasapisi raskeks muutuma.

Õpilane: Kas tundeid peaks siis alati välja näitama?

Õpetaja: Mitte kõiki välja valama, vaid neid ausalt läbi elama. Alla surutud tunne ei kao – ta jääb seisma nagu vesi, mille tee on suletud.

Õpilane: Kuidas ma tean, et minu sisemine jõgi enam ei voola?

Õpetaja: Kui rõõm muutub kohustuseks, looming pingutuseks ja armastus hirmuks, siis on kuskile tekkinud tamm.

Õpilane: Kuidas seda tammi eemaldada?

Õpetaja: Alusta väikestest sammudest. Tantsi. Laula. Maali. Kirjuta. Jaluta looduses. Räägi südamest. Naera. Nutta pole samuti häbi.

Õpilane: Kas nii lihtsad asjad võivad inimese muuta?

Õpetaja: Kas väike allikas ei sünnita lõpuks suurt jõge?

Õpilane: Miks ma olen oma tundeid nii kaua tagasi hoidnud?

Õpetaja: Sest sind õpetati olema tugev. Kuid sageli peetakse tugevuseks hoopis seda, kui inimene ei tunne.

Õpilane: Aga mis on tegelik tugevus?

Õpetaja: Julgus tunda ilma tunnetesse uppumata.

Õpilane: Kas loovus ja tunded on omavahel seotud?

Õpetaja: Väga sügavalt. Loovus on südame keel. Kui süda sulgub, vaikib ka looming.

Õpilane: Miks mõned inimesed tunduvad nii elurõõmsad?

Õpetaja: Sest nad ei püüa iga lainet peatada. Nad õpivad koos eluga voolama.

Õpilane: Kas sellepärast võrreldakse inimest sageli veega?

Õpetaja: Jah. Vesi õpetab meile pehmust, paindlikkust ja usaldust. Ta ei võitle iga kiviga, vaid leiab alati tee edasi.

Õpilane: Mis on siis sakraalkeskuse suurim õppetund?

Õpetaja: Et elu ei ole ainult ellujäämine. Elu on loomine, tundmine, armastamine ja rõõmustamine.

Õpilane: Aga kui ma olen oma sisemise jõe juba ammu sulgenud?

Õpetaja: Ükski jõgi ei unusta voolamist. Piisab, kui eemaldad esimese kivi.

Õpilane: Mis on see esimene kivi?

Õpetaja: Hirm olla sina ise.

Õpilane: Ja mis juhtub siis, kui ma selle ära liigutan?

Õpetaja: Siis märkad, et rõõm ei olnud kunagi kadunud. Ta lihtsalt ootas, kuni sa lubad tal jälle voolata.

Tähendamissõna – Järv, mis unustas voolata

Metsas kaunis järv. Kunagi voolas sinna mägioja ning vesi oli kristallselge. Linnud laulsid kallastel ja kalad hüppasid rõõmsalt päikesevalguses.

Aastate jooksul kuhjusid ojja langenud puud, oksad ja kivid. Vesi jäi seisma.

Järv ei olnud surnud. Ta lihtsalt ei saanud enam voolata.

Ühel päeval tuli  järve äärde vana rändur.

Ta ei toonud järvele uut vett. Ta eemaldas vaid ühe suure kännu, mis oli oja sulgenud.

Tasapisi hakkas vesi jälle liikuma. Järv muutus päev-päevalt selgemaks.

Linnud tulid tagasi. Kalad ilmusid uuesti. Ja mets näis taas elavana.

Rändur ütles lahkudes: „Enamik inimesi ei vaja uut elu. Nad vajavad vaid seda, et eemaldada see, mis takistab elul neist läbi voolamast.“

Tarkusehetk

Paljud inimesed otsivad õnne väljastpoolt iseennast, kuigi eluallikas voolab nende sees. Kui inimene lõpetab oma tunnete usaldamise, kaotab ta ühenduse ka loovuse, rõõmu ja elujõuga. Kuid elu ei karista meid selle eest. Ta ootab kannatlikult, kuni oleme valmis taas avama oma südame.

Sisemine voolamine ei tähenda, et kõik päevad on kerged. See tähendab usaldust, et ka kurbus, rõõm, hirm ja armastus võivad meist läbi liikuda, ilma et nad meid endaga kaasa viiksid. Seisev vesi muutub häguseks, kuid voolav vesi puhastab iseennast.

Nii on ka inimesega. Kui ta lubab endal tunda, luua ja armastada, avastab ta, et suurim muutus ei sünni välises maailmas, vaid temas endas.

Õpilase taipamine

Õpilane vaatas järve kaua. Siis ta naeratas. „Nüüd ma mõistan.“ „Ma ei pea otsima uut jõge.“ „Ma pean eemaldama selle, mis takistab minu jõel voolamast.“

Õpetaja noogutas. „Ja mis on esimene kivi sinu jõel?“

Õpilane vastas vaikselt: „Hirm olla täielikult mina ise.“

Õpetaja naeratas. „Siis oled sa juba alustanud.“

Sakraalkeskus tuletab meelde, et inimene ei ole loodud üksnes mõtlema. Ta on loodud tundma, looma, armastama ja rõõmustama. Kui südame jõgi voolab vabalt, sünnivad sellest head sõnad, ilusad teod, siirad suhted ja loovad mõtted.

Ära küsi endalt iga päev ainult: „Mida ma pean tegema?“

Küsi hoopis: „Kas minu süda täna voolab või seisab?“

Sest seal, kus voolab süda, voolab ka elu.

„Jõgi ei kaota oma olemust, kui tema teele satub kivi. Ta lihtsalt leiab uue tee. Nii sünnib ka inimese tõeline tarkus – mitte takistuste puudumisest, vaid julgusest jääda voolama.“

Tarkuseteri sakraaltšakra teemal – elurõõm, loovus ja emotsioonid

“Ära piirdu ainult mõtlemisega – tantsi, laula, loo, armasta, tunne elu kõigi oma meeltega!” – Rumi

“Vesi ei küsi, kuhu ta voolab – ta lihtsalt järgib oma loomulikku rada. Nii peaks ka inimene laskma elul ja tunnetel vabalt liikuda.” – Laozi

“Õppige oma meeli avama ja kogema elu täiel rinnal – tõeline tarkus ei tule ainult mõistusest, vaid ka sellest, mida te tunnete.” – Osho

“Elu ei ole ainult elus olemine, vaid ka elamise kunst.” – Seneca

“Ära hoia oma loomingut tagasi – maailm vajab sinu häält, sinu värve, sinu valgust.” – Khalil Gibran

“Kui sa tunned, siis sa elad. Kui sa elad, siis sa tunned. Kui sa armastad, siis sa oled tõeliselt olemas.” – Thich Nhat Hanh

“Elu on tants – ära karda oma samme.” – Alan Watts