Tarkus võib tulla meieni paljusid teid pidi
„Imestus on filosoofia algus.“
— Platon
Mõnikord loeme terve raamatu ja meiega jääb üksainus lause. Mõnikord kuuleme vana lugu, mis avab midagi meie enda elust. Mõnikord piisab heast küsimusest, vestlusest või vaikusest, et äkki sünniks: „Ahhaa… nüüd ma mõistan.“
Taipamine pole alati uus teadmine. Sageli on see hetk, mil midagi ammu teada olnud asetub meie sees uude valgusesse.
Vana õpetaja ütles: „Tarkusel pole ainult üht allikat. Oluline pole üksnes see, kust mõte tuleb, vaid mida see sinus avab.“
Tähendamissõna „Kaheksa allikat“
Noor rändur tuli õpetaja juurde.
„Olen palju õppinud, kuid mida rohkem teada saan, seda rohkem tekib küsimusi. Kust leida tõelist tarkust?“
Õpetaja ulatas talle tühja kruusi.
„Mäel voolab kaheksa allikat. Mine ja vaata, mida need sulle õpetavad.“
Esimene allikas – raamatud
Esimese allika kõrval istus mees vana raamatu kohal.
„Raamatud,“ ütles õpetaja, „võimaldavad sul õppida inimestelt, keda sa kunagi ei kohta, ja aegadest, milles sa pole elanud.“
„Kas raamat annab mulle tarkuse?“
„Ta võib anda sulle mõtte. Tarkus algab sellest, mida sa selle mõttega teed.“
Teine allikas – lood ja pärimus
Teise allika ääres jutustas vana naine lastele lugu.
„Miks on inimesed alati lugusid jutustanud?“ küsis rändur.
„Sest õpetuse võid unustada, kuid hea lugu jääb sinuga. Lugu ei ütle alati, mida mõelda – ta annab sulle peegli, milles ennast näha.“
Kolmas allikas – vestlused
Kolmanda allika juures vestlesid kaks inimest.
Üks rääkis kaua. Teine kuulas ja küsis lõpuks ühe küsimuse.
Rääkija vaikis.
„Mis juhtus?“ küsis rändur.
„Ta hakkas mõtlema,“ vastas õpetaja.
„Mõnikord viib üks hea küsimus kaugemale kui kümme valmis vastust.“
Neljas allikas – elukogemus
Tee järgmise allikani oli kivine. Rändur komistas ja kukkus.
„Kas ka see pidi midagi õpetama?“ pahandas ta.
Õpetaja aitas tal tõusta.
„Mitte iga raskus ei muutu iseenesest tarkuseks.“
„Millal siis?“
„Kui küsid: mida see kogemus mulle näitas?“
Rändur vaatas tagasi kivile, mille otsa oli komistanud.
Seekord ta märkas seda.
Viies allikas – loodus ja vaikus
Viienda allika ümber oli vaikne. Ainult vesi vulises ja puulehed liikusid tuules.
Rändur ootas.
„Mida ma siin õppima peaksin?“
„Ära õpi. Kuula.“
Mõne aja pärast ütles rändur:
„Kui kõik vaikseks jäi, hakkasin kuulma omaenda mõtteid.“
Õpetaja noogutas.
„Vaikus ei anna alati uut vastust. Mõnikord vaigistab ta selle, mis ei lasknud vastust kuulda.“
Kuues allikas – enesevaatlus
Kuuenda allika vesi oli nii selge, et rändur nägi selles iseennast.
„Siin näen ainult oma peegelpilti.“
„Sellepärast ongi see üks raskemaid allikaid,“ vastas õpetaja.
„Teiste eksimusi on lihtne märgata. Palju raskem on märgata omaenda hirme, harjumusi ja korduvaid valikuid.“
Maailma tundmine avardab silmaringi. Iseenda tundmine avardab sisemaailma.
Seitsmes allikas – küsimused
Seitsmenda allika juures polnud vett. Kivisse oli raiutud ainult: MIKS?
„Allikas on kuivanud,“ ütles rändur.
„Küsi,“ vastas õpetaja.
„Miks ma usun seda, mida usun?“
Kivi alt ilmus veenire.
„Kas see, mida ma tean, peab ikka paika?“
Vett tuli juurde.
„Kas seda võiks vaadata ka teisiti?“
Allikas hakkas voolama.
Õpetaja naeratas.
„Küsimus ei ole teadmise vaenlane. Hea küsimus hoiab tarkuse elavana.“
Kaheksas allikas – tsitaadid ja aforismid
Tagasiteel märkas rändur kivi, millest oli enne mööda läinud.
Sellele oli kirjutatud vaid: „Vaata veel kord.“
Ta pöördus ja vaatas mäge.
Äkki nägi ta kogu läbitud teekonda teisiti.
„Kuidas võivad kolm sõna nii palju muuta?“
Õpetaja vastas: „Mõnikord pole inimesel vaja uut raamatut. Tal on vaja üht lauset õigel hetkel.“
„Kas sellepärast võivad tsitaadid ja aforismid meid nii sügavalt puudutada?“
„Jah. Hea aforism on nagu tarkuse seeme – väike, kuid temas võib peituda terve puu.“
Rändur mõtles hetke.
„Aga miks võib sama tsitaat mind täna puudutada, kuigi aastaid tagasi ei tähendanud see mulle peaaegu midagi?“
Õpetaja naeratas.
„Sest lause oli sama. Sina ei olnud.“
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Milline neist kaheksast allikast on kõige tähtsam?
Õpetaja: See, mida sa parasjagu vajad.
Õpilane: Aga kuidas ma tean, et olen midagi päriselt õppinud?
Õpetaja: Ära küsi ainult: „Mida ma nüüd tean?“ Küsi: „Mida ma nüüd teisiti näen?“
Õpilane: Kas teadmine ja taipamine pole siis üks ja sama?
Õpetaja: Ei. Teadmine võib jääda pähe. Taipamine muudab sageli vaatenurka.
Õpilane: Ja millal saab taipamisest tarkus?
Õpetaja: Siis, kui see hakkab mõjutama seda, kuidas sa elad, valid ja suhtud.
Loo tarkus
Raamat annab mõtte. Lugu annab kujundi. Vestlus annab uue vaatenurga. Kogemus annab mõttele elu. Vaikus annab ruumi. Enesevaatlus annab peegli. Küsimus avab ukse. Tsitaat või aforism süütab sädeme.
Kuid nende kaheksa allika vahel voolab veel üks nähtamatu jõgi:
Mõtisklemine
Sest võime palju lugeda, kuulda ja kogeda, kuid taipamine sünnib sageli alles siis, kui peatume ja küsime:
„Mida see tegelikult tähendab?“
„Kuidas see seostub minu eluga?“
„Mida ma nüüd näen, mida ma varem ei näinud?“
Mõnikord annab elu meile kõigepealt kogemuse ja alles aastaid hiljem leiame raamatu, loo, inimese või üheainsa lause, mis aitab selle tähendust mõista.
Mõnikord loeme mõtte täna, kuid taipame seda alles aastate pärast.
Sõnad võivad olla samad.
Meie ei ole enam samad.
Nii liigub inimene läbi elu:
LOEN → KUULAN → KÜSIN → KOGEN → MÕTISKLЕN → SEOSTAN → TAIPAN → MÕISTAN → ELAN TEISITI.
Ja siis sünnib uus küsimus ning teekond jätkub.
„Hea mõte on seeme.
Elukogemus on muld.
Mõtisklemine on vesi.
Taipamine on hetk, mil seeme hakkab idanema.“
— Ajatu elutarkus
Võib-olla polegi kõige olulisem küsida: „Kui palju ma juba tean?“
Vaid: „Mida ma täna näen teisiti kui eile?“
Sest tarkus ei kasva ainult sellest, kui palju me oma ellu juurde kogume.
Tarkus kasvab ka sellest, kui sügavalt õpime nägema seda, mis on kogu aeg meie ees olnud.