Kaugel, seal, kus mägede tipud puudutasid taevast ja allikad laulsid iidseid lugusid, oli peidetud org nimega Elu Häll. Seda paika polnud kirjas ühelgi kaardil, sest sinna jõudmine polnud teekond läbi maastiku – see oli teekond läbi iseenda.
Selles orus voolasid neli algallikat, igaüks kandes endas elu sügavamaid saladusi. Need allikad ei olnud lihtsalt veed, vaid energia allikad, mis ühendasid inimest tema ürgse olemusega – puhas seksuaalsus, loovus, vabadus ja armastus.
Ükskord tuli sellesse orgu naine nimega Saara. Ta oli elanud elu, kus seksuaalsus oli alati olnud kas võltsitud, allasurutud või ekslikult mõistetud. Teda oli õpetatud, et see on kas midagi keelatut või midagi, mida tuleb kasutada väliste eesmärkide saavutamiseks. Kuid sügaval sisimas teadis ta, et see energia on midagi palju enamat.
Ta seisis esimese allika juures – Elujõu Allikas. Selle vesi sillerdas kuldselt ja kui ta seda puudutas, tundis ta, kuidas tema kehas süttis soe, elav tuli. Hääl sosistas tema sees: „Seksuaalsus on elu jõud, mis paneb kõik kasvama ja õitsema – see ei ole midagi häbiväärset, see on loomulik ja püha.“
Saara mõistis, et see energia ei olnud ainult füüsiline – see oli elujõud ise, mis hingas igas lilleõies, igas tantsus, igas loovas teos.
Seejärel jõudis ta teise allikani – Loomise Allikas. Selle vesi oli sügavsinine, meenutades tähistaevast. Kui ta seda maitses, tundis ta, kuidas tema mõistus avardus ja tema hing täitus inspiratsiooniga.
„Seksuaalenergia ei ole ainult iha – see on loovus, see on kunst, see on maailmade sünnitamine. Iga kord, kui sa lood, väljendad sa seda puhast energiat.“
Saara sulges silmad ja nägi, kuidas kõik, mida ta kunagi oli loonud – laulud, unistused, armastus – olid kõik selle sama ürgse energia väljendus.
Kolmanda allika vesi oli läbipaistev ja kandes nime Vabaduse Allikas. Kui Saara selle sisse astus, tundis ta, kuidas kõik hirmud ja piirangud temast lahkusid. Hääl ütles:
„Puhas seksuaalsus on vaba – see ei kuulu kellelegi, see ei pea vastama ootustele ega normidele. See on sinu enda vägi, mida keegi ei saa sulle anda ega sinult võtta.“
Ja Saara mõistis, et see energia ei vaja heakskiitu – see on juba tema sees täiuslik ja terviklik.
Lõpuks jõudis ta neljanda allikani – Armastuse Allikas. Selle vesi oli roosakas-kuldne ja kiirgas pehmet valgust. Kui ta selle sisse sukeldus, tundis ta, kuidas kogu tema keha täitus armastuse ja soojusega.
„Seksuaalenergia, kui see voolab läbi südame, muutub armastuseks – mitte ainult teiste, vaid ka iseenda vastu. See ei ole midagi, mida tuleb otsida väljastpoolt – see on juba sinus olemas.“
Saara avas silmad ja tundis midagi, mida ta polnud varem kogenud – ta oli puhas, terve, vaba ja armastatud. Ta ei pidanud enam tõestama, varjama ega kartma oma seksuaalset energiat. Ta mõistis, et see oli tema jõud, tema looming, tema elurõõm – ja see oli püha.
Kui ta lahkus orust, ei olnud ta enam seesama inimene. Ta kandis nüüd nelja allika tarkust enda sees, teades, et puhas seksuaalsus pole midagi, mida leida väljastpoolt – see on juba meie sees, kui me julgeme selle algallikateni jõuda.
Ja kui keegi küsis talt, „Mis on sinu saladus?“, vastas ta naeratades:
„Ma olen joonud elu kõige puhtamatest allikatest.“