🌱 Ajatu elutarkuse lugu „Ma valin“

🌱 Millele annan oma jõu?

„Sa ei saa alati valida seda, mis sinu ellu tuleb, kuid saad õppida valima, millele annad enda sees kasvuruumi.“
— Ajatu elutarkus

🌱 Meile tundub vahel, et valik tähendab võimalust otsustada, mis meiega juhtub.

Kuid elu ei küsi alati meie nõusolekut.

Me ei vali kõiki kohtumisi ega lahkumisi. Me ei vali teiste inimeste sõnu ja tegusid. Me ei saa ära hoida kõiki pettumusi, ootamatusi ega muutusi.

Ometi jääb meile üks vaikne, kuid oluline vabadus: valida, millele anname oma tähelepanu ja jõu.

Sest tähelepanu on nagu vesi.

See, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördume, saab meis rohkem kasvuruumi.

„Mõned asjad sõltuvad meist, teised mitte.“
— Epiktetos, Käsiraamat (Enchiridion), 1

Võib-olla algabki tark valik sellest, et õpime neid kahte eristama.

🕊️ Õpilane ja Õpetaja

Õpilane: Õpetaja, inimesed ütlevad sageli: „Sul on alati valik.“ Aga see pole ju päris tõsi. Ma ei saa valida kõike, mis minuga juhtub.

Õpetaja: Sul on õigus. Tarkus ei tähenda teeselda, et inimene kontrollib kogu elu.

Õpilane: Mida ma siis tegelikult valida saan?

Õpetaja: Mitte alati sündmust. Kuid sageli saad valida, mida sa sellega edasi teed.

Õpilane: Aga kui keegi teeb mulle haiget?

Õpetaja: Sa ei valinud tema tegu. Kuid ajapikku saad valida, kas kannad juhtunut endas ainult kibedusena või püüad võtta sellest kaasa ka teadmise, mida see sulle õpetas.

Õpilane: Ja kui ma muretsen?

Õpetaja: Ära võitle esimese muremõttega. Märka seda ja küsi:

„Kas siin on midagi, mida saan teha?“

Kui saad — tegutse.

Kui ei saa — küsi, kas mure vajab tõesti kogu sinu tänast päeva.

Õpilane: Nii et valik ei tähenda: „Ma lihtsalt ei mõtle sellele“?

Õpetaja: Ei. Mõtte jõuga väljatõrjumine pole vabadus. Vabadus algab märkamisest.

Sa võid öelda: „Jah, minus on praegu hirm.“

Ja seejärel küsida: „Kas ma tahan anda sellele kogu oma tähelepanu?“

Õpilane: Aga tähelepanu läheb sageli iseenesest just halvale.

Õpetaja: Sellepärast ongi tähelepanu harjutamine, mitte ühekordne otsus.

Sa valid.
Eksid kõrvale.
Märkad.
Ja valid uuesti.

Õpilane: Kas see pole läbikukkumine?

Õpetaja: Ei. See ongi harjutamine.

„Kui sind häirib miski väline, ei põhjusta sulle valu mitte asi ise, vaid sinu hinnang sellele.“
— Marcus Aurelius, Iseendale (Meditations), VIII.47
(mõtte eestikeelne tõlge)

🌱 Tähendamissõna „Mida sa kastad?“

Ühel mehel oli kaks väikest peenart.

Ühte oli ta külvanud lilled. Teises kasvas umbrohi.

Igal hommikul läks mees aeda.

Ta vaatas lilli ja mõtles: „Küll ma tahaksin, et need juba õitseksid.“

Siis märkas ta umbrohtu.

„Jälle teie!“ pahandas mees.

Ta kummardus umbrohu kohale, uuris seda, mõtles sellele ja muretses, kui kiiresti see levib.

Ning ise märkamata valas ta sinna suurema osa oma kastekannu veest.

Nii möödusid päevad.

Lilledest mees unistas.

Umbrohtu ta kastis.

Mõne aja pärast oli umbrohi kõrge ja tugev, lilled aga vaevu elus.

Nõutuna läks mees vana aedniku juurde.

„Ma ei mõista,“ ütles ta. „Miks kasvab minu aias kõige tugevamalt just see, mida ma kõige vähem tahan?“

Aednik küsis:

„Mida sa iga päev kastad?“

„Ma tahan ju lilli kasvatada,“ vastas mees.

Aednik naeratas.

„Ma ei küsinud, mida sa tahad kasvatada. Ma küsisin, mida sa kastad.“

Mees jäi vaikseks.

„Kas ma pean siis umbrohtu lihtsalt mitte nägema?“

„Ei,“ vastas aednik.

„Märka seda. Vaata, kas see tuleb välja tõmmata, kärpida või lihtsalt mitte juurde kasta.

Aga ära seisa terve päev umbrohu kõrval, kastekann käes.“

„Mida ma siis kastma peaksin?“

Aednik osutas lilledele.

„Seda, mida tahad näha kasvamas.“

Sellest päevast alates küsis mees enne kastmist:

„Kui minu tähelepanu on vesi, siis mida ma täna kastan?“

Umbrohi ei kadunud tema aiast igaveseks.

Kuid lilled hakkasid õitsema.

„Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.“
— Pauluse kiri galaatlastele 6:7

⚗️ Tarkusehetk – sisemine alkeemia

Alkeemia vana kujund räägib muundamisest — algmaterjalist püütakse saada midagi väärtuslikumat.

Sama kujundit võime kasutada oma sisemaailma kohta.

Viha võib muutuda piiriks.
Hirm ettevalmistuseks või ettevaatlikkuseks.
Pettumus uue suuna otsimiseks.
Eksimus õppetunniks.
Valu sügavamaks kaastundeks.
Kogemus tarkuseks.

See ei tähenda, et halb tuleb nimetada heaks või valu kingituseks.

Sisemine alkeemia tähendab, et raske kogemus ei pea jääma ainult haavaks — sellest võib aja jooksul saada ka teadmine, piir, suund või tarkus.

🌱 Õpilase taipamine

Õpilane vaikis mõnda aega.

Siis ütles ta: „Nüüd ma mõistan. Küsimus pole ainult selles, mida ma oma ellu soovin.“

Õpetaja noogutas.

„Ma pean vaatama, mida ma iga päev kastan,“ jätkas Õpilane.

„Just,“ vastas Õpetaja.

„Soov näitab sulle suunda.

Aga tähelepanu, valikud ja teod näitavad, millele sa tegelikult kasvujõudu annad.“

🌱 „Inimeselt võib võtta peaaegu kõik, kuid talle jääb vabadus valida oma hoiak antud olukorras.“
— Viktor E. Frankl, Man’s Search for Meaning
(mõtte eestikeelne tõlge)

Me ei vali kõiki seemneid, mille elu meie sisemisse aeda kannab.

Mõni tuleb rõõmuna.
Mõni mure, kaotuse või pettumusena.

Me ei kontrolli täielikult isegi seda, kuhu meie tähelepanu esimesena langeb.

Kuid vähemalt osa veest on meie käes.

Me võime märgata umbrohtu, ilma et annaksime sellele kogu vee.

Me võime hoolitseda haava eest, ilma et ehitaksime kogu elu selle ümber.

Ja me võime ikka ja jälle valida, mida tahame enda sees tugevamaks kasvatada.

Mõtted on seemned.
Tähelepanu on vesi.
Teod on muld.
Harjumused on aed.

Seepärast küsin täna endalt: „Mida ma kastan?“

Ma ei saa alati valida seda, mis minu ellu tuleb.

Aga ma saan õppida valima, millele annan oma jõu.

⚗️Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

⚗️⚗️⚗️