đ±Â Millele annan oma jĂ”u?
âSa ei saa alati valida seda, mis sinu ellu tuleb, kuid saad Ă”ppida valima, millele annad enda sees kasvuruumi.â
â Ajatu elutarkus
đ± Meile tundub vahel, et valik tĂ€hendab vĂ”imalust otsustada, mis meiega juhtub.
Kuid elu ei kĂŒsi alati meie nĂ”usolekut.
Me ei vali kÔiki kohtumisi ega lahkumisi. Me ei vali teiste inimeste sÔnu ja tegusid. Me ei saa Àra hoida kÔiki pettumusi, ootamatusi ega muutusi.
Ometi jÀÀb meile ĂŒks vaikne, kuid oluline vabadus: valida, millele anname oma tĂ€helepanu ja jĂ”u.
Sest tÀhelepanu on nagu vesi.
See, mille juurde ikka ja jÀlle tagasi pöördume, saab meis rohkem kasvuruumi.
âMĂ”ned asjad sĂ”ltuvad meist, teised mitte.â
â Epiktetos, KĂ€siraamat (Enchiridion), 1
VÔib-olla algabki tark valik sellest, et Ôpime neid kahte eristama.
đïž Ăpilane ja Ăpetaja
Ăpilane: Ăpetaja, inimesed ĂŒtlevad sageli: âSul on alati valik.â Aga see pole ju pĂ€ris tĂ”si. Ma ei saa valida kĂ”ike, mis minuga juhtub.
Ăpetaja: Sul on Ă”igus. Tarkus ei tĂ€henda teeselda, et inimene kontrollib kogu elu.
Ăpilane: Mida ma siis tegelikult valida saan?
Ăpetaja: Mitte alati sĂŒndmust. Kuid sageli saad valida, mida sa sellega edasi teed.
Ăpilane: Aga kui keegi teeb mulle haiget?
Ăpetaja: Sa ei valinud tema tegu. Kuid ajapikku saad valida, kas kannad juhtunut endas ainult kibedusena vĂ”i pĂŒĂŒad vĂ”tta sellest kaasa ka teadmise, mida see sulle Ă”petas.
Ăpilane: Ja kui ma muretsen?
Ăpetaja: Ăra vĂ”itle esimese muremĂ”ttega. MĂ€rka seda ja kĂŒsi:
âKas siin on midagi, mida saan teha?â
Kui saad â tegutse.
Kui ei saa â kĂŒsi, kas mure vajab tĂ”esti kogu sinu tĂ€nast pĂ€eva.
Ăpilane: Nii et valik ei tĂ€henda: âMa lihtsalt ei mĂ”tle selleleâ?
Ăpetaja: Ei. MĂ”tte jĂ”uga vĂ€ljatĂ”rjumine pole vabadus. Vabadus algab mĂ€rkamisest.
Sa vĂ”id öelda: âJah, minus on praegu hirm.â
Ja seejĂ€rel kĂŒsida: âKas ma tahan anda sellele kogu oma tĂ€helepanu?â
Ăpilane: Aga tĂ€helepanu lĂ€heb sageli iseenesest just halvale.
Ăpetaja: SellepĂ€rast ongi tĂ€helepanu harjutamine, mitte ĂŒhekordne otsus.
Sa valid.
Eksid kÔrvale.
MĂ€rkad.
Ja valid uuesti.
Ăpilane: Kas see pole lĂ€bikukkumine?
Ăpetaja: Ei. See ongi harjutamine.
âKui sind hĂ€irib miski vĂ€line, ei pĂ”hjusta sulle valu mitte asi ise, vaid sinu hinnang sellele.â
â Marcus Aurelius, Iseendale (Meditations), VIII.47
(mÔtte eestikeelne tÔlge)
đ± TĂ€hendamissĂ”na âMida sa kastad?â
Ăhel mehel oli kaks vĂ€ikest peenart.
Ăhte oli ta kĂŒlvanud lilled. Teises kasvas umbrohi.
Igal hommikul lÀks mees aeda.
Ta vaatas lilli ja mĂ”tles: âKĂŒll ma tahaksin, et need juba Ă”itseksid.â
Siis mÀrkas ta umbrohtu.
âJĂ€lle teie!â pahandas mees.
Ta kummardus umbrohu kohale, uuris seda, mÔtles sellele ja muretses, kui kiiresti see levib.
Ning ise mÀrkamata valas ta sinna suurema osa oma kastekannu veest.
Nii möödusid pÀevad.
Lilledest mees unistas.
Umbrohtu ta kastis.
MÔne aja pÀrast oli umbrohi kÔrge ja tugev, lilled aga vaevu elus.
NÔutuna lÀks mees vana aedniku juurde.
âMa ei mĂ”ista,â ĂŒtles ta. âMiks kasvab minu aias kĂ”ige tugevamalt just see, mida ma kĂ”ige vĂ€hem tahan?â
Aednik kĂŒsis:
âMida sa iga pĂ€ev kastad?â
âMa tahan ju lilli kasvatada,â vastas mees.
Aednik naeratas.
âMa ei kĂŒsinud, mida sa tahad kasvatada. Ma kĂŒsisin, mida sa kastad.â
Mees jÀi vaikseks.
âKas ma pean siis umbrohtu lihtsalt mitte nĂ€gema?â
âEi,â vastas aednik.
âMĂ€rka seda. Vaata, kas see tuleb vĂ€lja tĂ”mmata, kĂ€rpida vĂ”i lihtsalt mitte juurde kasta.
Aga Ă€ra seisa terve pĂ€ev umbrohu kĂ”rval, kastekann kĂ€es.â
âMida ma siis kastma peaksin?â
Aednik osutas lilledele.
âSeda, mida tahad nĂ€ha kasvamas.â
Sellest pĂ€evast alates kĂŒsis mees enne kastmist:
âKui minu tĂ€helepanu on vesi, siis mida ma tĂ€na kastan?â
Umbrohi ei kadunud tema aiast igaveseks.
Kuid lilled hakkasid Ôitsema.
âMida inimene iganes kĂŒlvab, seda ta ka lĂ”ikab.â
â Pauluse kiri galaatlastele 6:7
âïž Tarkusehetk â sisemine alkeemia
Alkeemia vana kujund rÀÀgib muundamisest â algmaterjalist pĂŒĂŒtakse saada midagi vÀÀrtuslikumat.
Sama kujundit vÔime kasutada oma sisemaailma kohta.
Viha vÔib muutuda piiriks.
Hirm ettevalmistuseks vÔi ettevaatlikkuseks.
Pettumus uue suuna otsimiseks.
Eksimus Ôppetunniks.
Valu sĂŒgavamaks kaastundeks.
Kogemus tarkuseks.
See ei tÀhenda, et halb tuleb nimetada heaks vÔi valu kingituseks.
Sisemine alkeemia tĂ€hendab, et raske kogemus ei pea jÀÀma ainult haavaks â sellest vĂ”ib aja jooksul saada ka teadmine, piir, suund vĂ”i tarkus.
đ± Ăpilase taipamine
Ăpilane vaikis mĂ”nda aega.
Siis ĂŒtles ta: âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan. KĂŒsimus pole ainult selles, mida ma oma ellu soovin.â
Ăpetaja noogutas.
âMa pean vaatama, mida ma iga pĂ€ev kastan,â jĂ€tkas Ăpilane.
âJust,â vastas Ăpetaja.
âSoov nĂ€itab sulle suunda.
Aga tĂ€helepanu, valikud ja teod nĂ€itavad, millele sa tegelikult kasvujĂ”udu annad.â
đ± âInimeselt vĂ”ib vĂ”tta peaaegu kĂ”ik, kuid talle jÀÀb vabadus valida oma hoiak antud olukorras.â
â Viktor E. Frankl, Manâs Search for Meaning
(mÔtte eestikeelne tÔlge)
Me ei vali kÔiki seemneid, mille elu meie sisemisse aeda kannab.
MÔni tuleb rÔÔmuna.
MÔni mure, kaotuse vÔi pettumusena.
Me ei kontrolli tÀielikult isegi seda, kuhu meie tÀhelepanu esimesena langeb.
Kuid vÀhemalt osa veest on meie kÀes.
Me vÔime mÀrgata umbrohtu, ilma et annaksime sellele kogu vee.
Me vĂ”ime hoolitseda haava eest, ilma et ehitaksime kogu elu selle ĂŒmber.
Ja me vÔime ikka ja jÀlle valida, mida tahame enda sees tugevamaks kasvatada.
MÔtted on seemned.
TĂ€helepanu on vesi.
Teod on muld.
Harjumused on aed.
SeepĂ€rast kĂŒsin tĂ€na endalt: âMida ma kastan?â
Ma ei saa alati valida seda, mis minu ellu tuleb.
Aga ma saan Ôppida valima, millele annan oma jÔu.
âïžVana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
âïžâïžâïž

